Plagiaat (ladina keeles plagiarus "inimeseröövija, orjakaupmees") ehk loomevargus on võõra teose või selle osade avaldamine enda omadena.^[1] Plagiaadiks nimetatakse ka kirjaniku teose trükis avaldamist ilma tema nõusolekuta.^[1] Akadeemilise petturluse puhul tähistab plagiaat viitamata allika kasutamist.^[2]

Mistahes teost saab pidada plagiaadiks vaid juhul, kui see vastab kolmele kriteeriumile. Esiteks: esineb äratuntav sarnasus kahtlustatava teose ja mõne varasema teose vahel. Teiseks: teoste vahel esinevat sarnasust ei ole võimalik seletada juhusega. Kolmandaks: teose autor ei ole viitamise või tänusõnadega või muul viisil tunnistanud varasema teose kasutamist.^[viide?]

Kõige sagedamini esineb plagiaati koolitöödes. Kõrgkoolides loetakse plagiaat akadeemiliste tavade rängaks rikkumiseks, mille eest võidakse üliõpilane eksmatrikuleerida. Sõltuvalt sellest, kuidas õpilane teksti käsitleb, on erinevaid plagiaadi liike. Kõige levinumad on remiksimine (autor võtab sisu erinevatest allikatest ja parafraseerib seda) ja eneseplagiaat (autor võtab oma teksti ja kasutab seda korduvalt, ilma seda viitamata), erinevate allikate kopeerimine, viitamata ühelegi neist (ing k mashup)^[3]

Tekstilisel kujul olevate teoste puhul on võimalik plagiaati tuvastada spetsiaalsete programmide abil, mis võrdlevad etteantud teksti mingisuguses andmebaasis olevate tekstidega. Üldjuhul on andmebaasiks mõne interneti otsingumootori (Google, Yahoo!, Bing) poolt indekseeritud veebilehed. Võimalik on ka näiteks ühe õppeaine õpilaste töödest luua andmebaas, mille piires programm püüab tuvastada sarnaseid töid. Loodud on nii tasulisi kui tasuta programme.^[viide?]

• autoriõigus
• autoriõiguse seadus
• võltsing
• akadeemiline petturlus
• teaduseetika

• Tallinna Tehnikakõrgkoolis loodud plagiaadituvastusvahend

• WCopyFind

• turnitin.com

• Loomevargus ehk plagiaat Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond