Harilik kikkaputk (Angelica archangelica L. ehk Archangelica officinalis) on sarikaliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Rahvapäraselt on teda kutsutud ka inglitaimeks ja suureks pütsikuks. Rahvameditsiinis kasutatakse peamiselt seedimise korrastajana.[1]

Botaaniline kirjeldus

Harilik kikkaputk on ühe- või mitmeaastane 100–250 cm kõrgune rohttaim. Kikkaputke vars on püstine ja õõnes ning haruneb ülemises osas. Juurmised lehed on kuni 90 cm pikkused, kaheli- või kolmelisulgjad, varrelehed on väiksemad ja neil on lehetuped silmnähtavalt põisjad. Õisiku moodustavad väga suured rohekasvalged liitsarikad, mis on enamasti 20–40-kiirelised ja koosnevad paljudest lihtsarikatest. Õitsemisaeg kulgeb juunist augustini. Viljad on ribidega kaksikseemnised ning umbes 7 mm pikkused.[2]

Kasvukoht

Harilik kikkaputk kasvab toitaineterikkas niiskes pinnases, mis vett läbi laseb. Eelistab päikselist kuni poolvarjulist keskkonda.[3] Eestis esineb teda peamiselt mererannikul ja jõgede kallastel. Kõige rohkem leidub Lääne-Eestis.[2]

Paljundamine ja korjamine

Seemned külvatakse avamaale varasügisel. Kuna nad vajavad idanemiseks külma, hakkavad väikesed taimed alles kevadel sirguma ning siis tuleks nad üksteisest vähemalt meetri kaugusele istutada. Suvel võib noppida värskeid lehti ja lehevarsi, vilju ja juuri kogutakse hilissügisel.[3]

Keemiline koostis

Juurikas koos juurtega sisaldab kumariine (bergapteen, angelitsiin, arhangelitsiin), lisaks 0,3–2% eeterlikku õli, millele annab iseloomuliku lõhna ambretoliid. Ka ürt sisaldab kuni 0,1% eeterlikku õli.[1]

Kasutamine

Angelica archangelica Sturm12026

Ravimtaimena

Droogina kasutatakse kuivatatud seemneid ja juurelõike.[4]

Harilik kikkaputk ergutab seedimist, suurendab isu ja lõõgastab spasme.[2] Seepärast kasutatakse teda täiskõhutunde ja kõhugaaside korral ning tarvitatakse rahustava ja und soodustava vahendina. Lisaks soovitatakse eeterlikku õli või kikkaputkepiiritust nahale määrida närvi- ja reumaatiliste valude korral.[1]

Maitsetaimena

Värskeid lehti ja lehevarsi peetakse delikatessiks ja nendega võib vürtsitada suppe, salateid ja kastmeid. Ka juuri võib toidu maitsestamiseks kasutada.[3]

Samuti kasutatakse ürdilikööride valmistamisel.[4]

Kasutamine ajaloos

Euroopas muutus kikkaputke kasvatamine populaarseks 15. sajandil katkuepideemiate ajal, sest usuti, et kikkaputke jäme juur aitab katku ravida. Samuti usuti kikkaputke aitavat ka kurjade vaimude, musta maagia ja marutõbiste loomade vastu.[1]

Ohud

Kikkaputk võib esile kutsuda fototoksilist reaktsiooni ja tekitada nahapõletikku, seetõttu tasub temaga ettevaatlik olla.[3]

Retseptid

  • 80-protsendise viina sisse panna 50 grammi risoomi ning lasta kaks nädalat seista. Hõõruda valutavatele kohtadele, kuni tekib soojatunne.[5]
  • 40 grammi kuiva peenestatud droogi valada üle pudelitäie valge veiniga ja jätta ööpäevaks seisma. Vahepeal tuleks loksutada ning lõpuks kurnata. Juua pool veinipokaalitäit kaks korda päevas rahustava vahendina. Samuti võib tarvitada algava kõrgvererõhktõve ja reuma korral. [1]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal (2013). 101 Eesti ravimtaime. Varrak.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Wolfgang Hensel (2017). Ravimtaimede väike välimääraja. TEA Kirjastus.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Burkhard Bohne, Renate Dittus-Bär, Renate Volk (2015). Maitse- ja ravimtaimed ihule ja hingele. Varrak.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ 4,0 4,1 Helga taimeaed. "Angelica archangelica Harilik kikkaputk". Vaadatud 22.04.2018.
  5. ↑ Irje Karjus (2014). Väega taimed sinu terviseks. AS Ajakirjade Kirjastus.

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Kikkaputk
No tags for this post.