Jaan Poska VR III/1 (sünninimi Joann Poska, 12. jaanuar (vkj)/ 24. jaanuar 1866 Laiusevälja (end. Kirikuküla^[1] Jõgeva lähedal) – 7. märts 1920 Tallinn) oli riigitegelane, jurist, diplomaat, aastatel 1913–1920 üks mõjuvõimsamaid Eesti poliitikuid ja iseseisva Eesti Vabariigi esimene välisminister 1918–1919.

Aastatel 1913–1917 oli Poska Tallinna linnapea. Pärast tsaarivõimu kukutamist (1917) sai temast Venemaa Ajutise valitsuse kõrgeim võimuesindaja Eestis (autonoomse Eestimaa kubermangu komissar).

Poska oli 24. veebruaril 1918 ametisse astunud Eesti Vabariigi esimeses (peaminister Konstantin Pätsi) valitsuses välisminister. Ta valiti 1919. aastal Eesti Asutavasse Kogusse ja oli üks Eesti esimese põhiseaduse koostajaid.

Vabadussõja lõpus oli Poska Nõukogude Venemaaga peetud rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni juht.^[2] Ta allkirjastas 2. veebruaril 1920 Tartu rahulepingu, millega lõpetati kahe riigi vaheline sõda, määrati omavaheline piir ning Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Jaan Poska sündis Laiuse õigeusu koguduse diakoni Joann Poska ja Anna Poska (sünd. Ann Tikker) 12-lapselises peres viienda lapsena.^[3] Tema õigeusupärane ristinimi oli sama, mis tema isalgi: kirikuslaavi keeles Joann (kõnekeeles sageli ka Ivan).^[4] Ta kasvas üles venekeelses ja venevaimulises õhkkonnas; ta vanemad käisid tihedalt läbi teiste sel ajal riikliku Vene Õigeusu Kiriku vaimulike perekondadega. Jaan Poska kõneles eesti keelt vabalt (ehkki tuntava venepärase aktsendiga), ta pidas ennast eestlaseks ning kaasaegsete hinnangul olid nii tema tegevus kui ka mõtteviis sügavalt eestimeelsed.

Jaan Poska pääses lapsena tänu oma andekusele ja Karksi-Nuia preestri Alliku abile õppima Riia Vaimulikku Seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. Vaimulik kool oli neljaklassiline progümnaasium, seminar aga keskkool, kus neljas klassis anti ilmalikku haridust, kahes viimases usuteadust. Seminari õppekeeleks oli vene keel (läti ja eesti keelt õpetati eriainena) ning enamus õpilastest olid lätlased, eestlasi oli seal vähem ja venelasi mõni üksik.

1882. aastal, kui Jaan Poska oli 16-aastane, suri tema isa. Ema kolis siis Tartusse, kus üks poegadest, Mihkel, õppis ülikoolis ning ka nooremad pojad ja tütred käisid koolis. Kuna üks vendadest oli läinud vaimulikku akadeemiasse ja teine hakkas preestriks, oleks Jaan Poskast saanud ka preester, kuid tema vend Mihkel määrati rahvakoolide inspektoriks ja tal oli võimalik Jaani aineliselt toetada.

1886. aasta kevadel sooritas Jaan eksternina küpsuseksami ja lõpetas seminari, astumata kahte viimasesse klassi. Sama aasta sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Aasta hiljem siirdus Jaan Poska õigusteaduskonda, siis oli võimalik õppimise kõrvalt ka teenida ning õigusteaduskonna sai ka rutem lõpetada. Tartu ülikoolis peeti tol ajal loenguid õigusteaduskonnas veel saksa keeles. Ülikooli astudes oskas Poska saksa keelt vähe, kuid peagi õppis ta keele vajalikult ära. Ta suhtles enam õigeusu vaimulike ja eesti isamaalastega, kes tundsid poolehoidu vene kultuurile.

Jaan Poska side kirjandusega ajendas teda tõlkima. Ta tõlkis Aleksandr Puškini "Padaemanda" ja ühe raamatu tsaar Peeter I elust. Need tõlked ilmusid tal Jaan Karu nime all. Samuti abistas ta üliõpilasena oma venda Mihklit Eesti algkoolidele vene lugemiku väljaandmisel.

1890. aastal lõpetas Jaan Poska Tartu ülikooli. Pärast seda töötas ta Tallinnas, alguses eraadvokaadina, kolme aasta pärast sai temast juba vandeadvokaat. 1900. aastal asus Jaan Poska juures Tallinnas tema advokaadiabilisena tööle Konstantin Päts.

1895. aastal suri Jaan Poska ema. Sama aasta lõpus abiellus ta Constance Ekströmiga.

1904. aasta valimistel võitis Poska koha Tallinna Linnavolikogus. 1905. aastal valiti ta selle juhatajaks. Sel perioodil laienes rahvahulkade poliitiline ärkamine. Avaliku arvamuse ainsaks keskuseks olid omavalitsused. Seepärast tuli linnavolikogu päevakorda ka poliitilisi küsimusi, mida algatas tihti Poska. 1905. aasta revolutsiooni ajal Jaan Poska vangistati jaanuaris ja naasis linnavolikogu juhataja kohale veebruari keskel 1906. aastal.

1907. aastal loodi Tallinna Majaomanikkude Selts ja Poska valiti selle esimeheks.^[5]

Aastatel 1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi: 1914–1915 korraldati ümber arstiabi, 1915 asutati naiskommertskool ja 1916 kunsttööstuskool. Jaan Poska linnapeaametiajal asutati tema algatusel Tallinnas linnade liidu osakond, mis kandis hoolt sõjaväelaste eest ja oli käimasoleva Esimese maailmasõja ajal tähtis keskus. Poska täitis edukalt oma ülesandeid keerulistes sõjaoludes, rinde lähemas tagalas.

18. märtsist (vkj 5. märtsist) oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus oli laostuv Vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse vene sõdurite rüüstamiste vastu. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati autonoomse Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu.

Ta vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.

Poska tegevus kubermangu komissarina lõppes pärast bolševike võimuhaaramist, kui Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee ja Viktor Kingissepp võttis asjaajamise üle. Eesti Maanõukogu kuulutas ennast 28. novembril 1917 kõrgeimaks võimuks Eestis.

Sügisel 1917 valiti Poska ka Venemaa Asutava Kogu liikmeks. Seal olid ülekaalus esseerid, kes kavatsesid muuta Venemaa föderatiivseks riigiks. Poska rõhutas, et Eestil tuleb koos teiste väikerahvastega maksma panna enesemääramisõigus, ja et iseseisvuse saavutamiseks tuleb kasutada kõiki võimalikke teid. Venemaa Asutava Kogu tegevus lõppes bolševike võimuhaaramise tõttu.

24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu poolt moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitja ja kohtuministrina.

1918–1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil.

1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister. Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks. Poska oli Eesti Rahvaerakonna liige.

15. detsembril 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Läbirääkimised olid keerulised, sest Vene SFNV nõudmised olid algul vastuvõetamatud, eriti riigipiiride kohta käivad. Pärast pikki arutelusid hakkasid venelased vähehaaval järele andma. Viimaks tehti 31. detsembril vaherahu, kui oli kokku lepitud tagatistes ja piiriküsimustes. Päris rahu saavutamiseni kestsid läbirääkimised veel kuu aega, ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega.

Pärast rahulepingule allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: "Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust."^[6]

Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse ettevalmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni koosolekut.

7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.^[7]

Jaan Poska sündis Jõgeva lähedal, Laiuse Jumalaema Sündimise koguduse diakoni (köstri) Joann Poska (1835–1882) ja Anna Poska (sünd Tikker, 1837–1895) 12-lapselises peres viienda lapsena. Jaan Poska vennad olid nt kooliinspektor Mihkel Poska (1860–1892), preester Nikolai Poska (1867–1915), preester Paul Poska (1871–1931) ja advokaat Gabriel Poska (1875–1929).

Jaan Poska abiellus 1895. aastal Constance Ekströmiga (1870–1923). Neil sündis üheksa last: arst Ksenia Poska (1896–1964); advokaat Vera Poska-Grünthal (1898–1986); ajakirjandusdoktor Tatjana Poska (1900–1988) (oli 1. abielus Aleksander Arderiga, 2. abielus Eduard Laamaniga); advokaat Jaan Poska juunior (1902–1941); Georg Poska (1904–1906); tõlkija Anna Poska (1905–1986); advokaat Helene Poska-Niinemann (1907–1939); Niina Poska-Lehes (1913–1953); ning advokaat ja vaimulik Jüri Poska (1919–1974).

Jaan Poska väimees Aleksander Arder (1894–1966) oli laulja ja laulupedagoog; väimees Eduard Laaman (1888–1941) oli eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane, üks Eesti riikliku välisluure rajajaid; väimees Timotheus Grünthal (1893–1955) oli Asutava Kogu liige ja riigikohtunik; väimees Aleksander Lehes (1901–1949) oli Tallinna Linnapanga ametnik ja hilisem välisosakonna juhataja.

Jaan Poska lapselastest on tuntumad kirjanik, poliitik ja Eesti eksiilvalitsuse minister Ivar Grünthal, jurist ja ajakirjanik Tanni Kents (Grünthal) (mõlemad Vera lapsed), baptisti vaimulik Arpad Arder ning luuletaja Ilona Laaman (mõlemad Tatjana lapsed). Lapselapselastest on tuntumad luuletaja Ott Arder ja muusik Jaan Arder (mõlemad Arpadi pojad) ning ettevõtja ja ajakirjanik Raoul Grünthal (Vera poja Timotheuse poeg). Lapselapselapselastest on tuntud muusik Helin-Mari Arder (Jaan Arderi tütar).

Jaan Poska kunagises kodumajas asub tänapäeval tema nime kandev muuseum.

Tema järgi on nimetatud Jaan Poska tänav Tallinnas (Kadriorus), tänav Paldiskis ja tänav Narva-Jõesuus.

Tartus on Jaan Poska Gümnaasium ja Tallinnas Jaan Poska lasteaed.^[8]

2016. aastal andis Eesti Post välja tervikasja "Riigimees Jaan Poska 150".^[9]

Jaan Poska medal asutati Välisministeeriumi eestvedamisel 2020. aastal Tartu rahu 100. aastapäevaks.

• 
  Mälestustahvel Jaan Poska sünnikodu seinal Jõgeva lähedal
• 
  "Jaan Poska portree" (Paul Raud, 1929)
• 
  Jaan Poska surimask Tartu linnamuuseumis
• 
  Jaan Poska ja perekonna rahula Tallinna Aleksander Nevski kalmistul
• 
  Jaan Poska maja Kadriorus
• 
  Jaan Poska skulptuur Kadriorus (Elo Liiv, 2016)

• Eduard Laaman. "Jaan Poska: Eesti riigitegelase elukäik". // Suurmeeste elulood. EKS. Tartu 1935
  • 3., täiendatud ja parandatud trükk: eessõna: Jaan Isotamm; EKS. Tartu 1998, 208 lk
• Vera Poska-Grünthal. "Jaan Poska tütar jutustab: mälestusi oma isast ja elust vanemate kodus". Eesti Kirjastus Orto. Toronto 1969, 244 lk
• Peeter Järvelaid. "Lepingukuningas Jaan Poska inimlik portree". Pärnu Postimees, 2. veebruar 2008, lk 13
• Jaan Poska oma ja meie ajas. Artikleid ja mälestusi. Toim. Küllo Arjakas, Anne Velliste. Tallinn 2010, 527 lk
• Peeter Järvelaid. "Neli monoloogi Tartu rahu asjus". Diplomaatia, 5. veebruar 2010, nr 2 (78), lk 2–4
  • Peeter Järvelaid. Tuntud ja tundmatu Jaan Poska (1866–1920). Lk 11–21
  • Peeter Järvelaid. Monoloog: Jaan Poska ja tema õpetaja Carl M. Bergbohm. Lk 394–398
  • Peeter Järvelaid. Monoloog: Tartu rahu Euroopa õigusajaloos. Lk 511–512
• Peeter Järvelaid. Poska saaga. Eesti Päevaleht (Stockholm), 4. mai 2011, lk 10–11
• Vilma Sool. "Riigimees Poska, ametilt advokaat". Tuna 1/2016, lk 88–97

• Jaan Poska Eesti biograafilises andmebaasis ISIK