"Jäälätted" on Bernard Kangro 1958. aastal ilmunud psühholoogiline romaan. Tegemist on Kangro Tartu-tsükli esimese kaksiktriloogia (sinna kuuluvad veel "Emajõgi", "Tartu", "Kivisild", "Must raamat" ja "Keeristuli") esimese romaaniga.

Romaani tegevus toimub Tartus 1937. aasta sügisel ja järgmise aasta kevadel. Üliõpilased Naatan Üirike, Juku Leebram, Verner Taklaja ja Tõive Pärdijaak otsustavad teha psühholoogilise eksperimendi: hakkavad jälgima üliõpilast Asse Jairust ja looma igaühe muljete põhjal neiust pilti. Loo kulgemisse sekkub minajutustajana Benno Maran, kelle lapsepõlvesõber Asse on. Algselt süütu ettevõtmine võtab aga dramaatilise pöörde: Asse murrab ülejäänute teadmata nende kõigi südame, elab üle raseduse katkemise ning tapab lõpuks "igavese tudengi" Villi Oona, kes on pannud ta ultimaatumi ette.

Romaani nagu ka hiljem ülejäänud tsüklis kasutas Kangro rohkelt uudseid kompositsiooni- ja stiilivõtteid, nii et seda on võimalik nimetada eesti romaaniuuenduse tähtsaks verstapostiks. Romaanid vahelduvad vaatenurgad (kirjeldamine eri tegelaste vaatepunktist, (fiktiivsete) kirjadena, kõiketeadva jutustaja kommentaaridena). Kangro möönis, et talle oli eeskujuks André Gide’i romaan "Valerahategijad" (1925).

Raamat anti uuesti välja 1990. (kirjastaja Eesti Raamat, ISBN 5450012136) ja 2009. aastal (Eesti Päevaleht, sarjas "Eesti lugu", ISBN 9789949431830).

On leitud, et kuigi tegu on pagulaskirjandusega, ei ole Kangro niivõrd püüdnud jäädvustada Tartut, kuivõrd üliõpilaselu ja -hinge. Kirjanik Karl Ristikivi märkis, et Kangro soovis tabada midagi üldisemat, ja pakub välja, et see võiks olla Tartu hing.^[1]

Kirjanik ja kirjandusteadlane Lauri Sommer on leidnud, et Tartu romaanid, aga eriliselt just "Jäälätted" on nagu selgroog, millega liitub sujuvalt kõik muu, mida tollest ajast teatakse, ning haakub õhustikult hästi teise toda ajastut kujutava romaani, Jaan Krossi "Wikmani poistega" (1988).^[2]

• Linda Kaljundi "Eesti lugu: Bernard Kangro "Jäälätted"". Eesti Päevaleht, 6. märts 2009