Issaak Markovitš Halatnikov (vene keeles Исаак Маркович Халатников; 17. oktoober 1919 Katerõnoslav, Ukraina Rahvavabariik – 9. jaanuar 2021 Tšernogolovka, Moskva oblast) oli Nõukogude Liidu füüsikateoreetik.

Ta lõpetas 1941. aastal Dnipropetrovski Riikliku Ülikooli ja kaitses 1952. aastal Moskvas füüsikaalase doktoritöö. Sai füüsika-matemaatikadoktori kraadi. 1954. aastal anti talle professori kutse. Oli Lev Landau õpilasi (aspirante).^[1]

Halatnikov oli aastatel 1964–1991 Landau Teoreetilise Füüsika Instituudi direktor.

Alates 1946. aastast töötas ta Landau juhtimisel aatomipommi loomise projektis, töötades koos Jevgeni Lifšitsiga aatomiplahvatuse ajal toimuvate protsesside arvutuste kallal ning alates 1949. aastast osales ta vesinikupommi väljatöötamise projektis. Nende tööde eest pälvis ta 1953. aastal viimase Stalini preemia.^[1]

Halatnikovi teadustöö hõlmas relativistliku hüdrodünaamika, kvantmehaanika, relativistliku kosmoloogia, üldrelatiivsusteooria ja kvantväljateooriaga seotud probleeme, samuti kvantvedelike teooriat ning kineetiliste nähtuste teooriat ülivoolavates vedelikes ja Fermi-tüüpi kvantvedelikes.^[1] Ta oli BHL-i singulaarsuse kaasautoreid.

• 1972 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1974 – Landau preemia (koos Vladimir Belinski ja Jevgeni Lifšitsiga)
• 1984 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikuks
• 1994 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
• 2010 – Igor Tamme kuldmedal
• 2012 – Marcel Grossmanni auhind (koos Vladimir Belinskiga)