Ettevõtlus on uute ettevõtete või organisatsioonide loomine eesmärgiga oma äriidee ellu viia, täites seejuures ka seotud osapoolte huvid.

Tänapäevane ettevõtluse mõiste tugineb suures osas majandusteadlase Joseph Schumpeteri ja Austria koolkonna töödel. Shumpeteri (1950) järgi on ettevõtja isik, kes on võimeline muutma uue idee või leiutise edukaks uuenduseks (innovatsiooniks).

Ettevõtlus põhjustab turgudel ja tööstustes n-ö loova hävitustöö, samaaegselt luues uusi kaupu ja ärimudeleid ning hävitades vanu. See loov hävitustöö põhjustab muudatusi tööstustes ja mõjutab pikemas perspektiivis ka majanduskasvu.

K. Knighti (1967) ja Peter Druckeri (1970) järgi on ettevõtlus riski võtmine. Ettevõtja on isik, kes on idee teostamise nimel nõus riskima oma karjääri ja rahalise kindlustatusega, kulutades oma aega ja kapitali ebakindlas ettevõtmises.

Ühe teise seisukoha järgi on ettevõtlus võimaluste avastamise, hindamise ja ära kasutamise protsess. Ettevõtjat võib määratleda kui kedagi, kes rakendab kõik sel ajal kasutatavad ressursid tulevikus loodetavasti teostuva võimaluse nimel.

Eristatakse ka ettevõttesisest ettevõtlust, mis kirjeldab suurettevõtete sees toimuvat ettevõtlust.

Esimesed ettevõtjad elasid juba pea 20 000 aastat tagasi. Esimene teadaolev kaubavahetus inimeste vahel toimus Uus-Guineas umbes 17 000 aastat eKr, kus kohalikud vahetasid obsidiaani ehk vulkaanilist klaasi (mida kasutati jahirelvade valmistamisel) teiste vajalike kaupade vastu, nagu näiteks tööriistad, nahad ja toit. Seda tüüpi ettevõtlus kestis veel millenniumini. Jahi ja korilusega tegelevad hõimud vahetasid kaupu teiste piirkondade hõimudega, et pakkuda üldist heaolu oma hõimule.^[1] Esimene suurim muutus ettevõtluses leidis aset põllumajandusrevolutsiooni ajal umbkaudu 12 000 aastat tagasi. Inimesed hakkasid vilja ja loomi ise kasvatama. See säästis inimesed aastaringsest ringiliikumisest. Põllumajandusrevolutsioon oli tähtis muutus inimkonna ajaloos. Külad ja suuremad asustused hakkasid tekkima viljakate maade lähedusse. Alates sellest hetkest said inimesed rohkem spetsialiseeruda, sest igaüks ei pidanud ellujäämise nimel tegema kõike ise. Erinevates oskustes spetsialiseerumine aitas inimestel alustada kaubandusega. Mõned tavalisemad valdkonnad olid:

• jahipidamine ja korilus,
• kalapüük,
• kokkamine,
• elukoha ehitamine,
• käsitöö.^[1]

Põlluharijad suutsid kasvatada rohkem vilja, kui neil enda pere toitmiseks vaja oli, ning müüsid oma toodet näiteks käsitöölistele. Seetõttu ei pidanud põlluharija perekond enam ise riideid või tööriistu valmistama, sest nad said vajalikud asjad oma ala spetsialistidelt. Ajapikku said inimesed oma erialal aina osavamaks. Oskused anti edasi järgmistele põlvkondadele ja innovatsiooni tempo kasvas. Inimeste erialane areng tõi veelgi suuremat kasu kogukonnale. Asumid ja külad kasvasid, mahutades juba tuhandeid inimesi. Inimesed jäid toodete ja teenuse kättesaadavuse tõttu paiksemaks. Tekkisid erinevad sotsiaalsed institutsioonid, nagu usukeskused, kohtumajad ja turuplatsid. Kõik see andis ettevõtjatele uusi võimalusi. Mida aeg edasi, seda täpsemalt inimesed oma erialadel spetsialiseerusid. Ettevõtlikumad inimesed töötasid näiteks järgmistel aladel:

• keraamika,
• puusepatööd,
• villa valmistamine,
• müüritis.^[1]

Elukvaliteet paranes ning ettevõtjad tegelesid igapäevaelus uute lahenduste otsimise ja seniste teadmiste arendamisega. Kui tekkis probleeme, leidsid ettevõtlikumad inimesed viise, kuidas probleeme lahendada ning seeläbi endale kasumit luua.^[1]

Põllumajandusrevolutsiooni ja aasta 2000 eKr vahel tekkisid linnad üle kogu maailma. Varajased tsivilisatsioonialad olid koondunud jõgede ümbrusesse, tähtsamad neist olid Niiluse, Tigrise, Eufrati, Induse, Jangtse ja Kollane jõgi. Aastaks 2000 eKr elasid Sumeri (tänapäeva Iraagi) linnades kümned tuhanded inimesed. Uruki linnas Eufrati kallastel elas ligikaudu 50 000 inimest, mis oleks oma varasemate ressurssidega mahutanud vaid ühe jahi ja korilusega tegeleva hõimu. Tänu linnade ülemaailmsele õitsengule võttis ettevõtlus tähtsa suuna. Ettevõtjad spetsialiseerusid nendele samadele aladele (keraamika, puutööd, villatööd, müüritis), aga nad hakkasid vaikselt leidma võimalusi linnade- ja kultuuridevahelisteks kaubandussuheteks.^[1] Õige rahvusvaheline kaubandustee võib teha ettevõtja väga rikkaks. Mõned selle aja populaarsed kaubandusteed olid:

1. Aafrika soola müük Rooma impeeriumile;
2. tehnoloogiate (nt Hiina paberi) müük kogu maailmale;
3. Hiina riisi müük üle kogu Aasia;
4. kohvi, sidrunite ja apelsinide müük Araabiast Euroopasse;
5. ideede müük, näiteks aastal 1202 tutvustas Itaalia matemaatik Leonardo Fibonacci araabia numbrite süsteemi Euroopas;
6. püssirohu müük Hiinast üle kogu maailma.^[1]

Relvakaubandus oli sellel ajal eriti tähtis. Raud avastati umbes 2000 eKr ja tsivilisatsioonid, kes rauda kasutasid, domineerisid teiste rahvaste üle. See viis ka maailma esimeste impeeriumite tekkimiseni, sealhulgas Aleksander Suure impeeriumi, Hani Hiina impeeriumi, Rooma impeeriumi ning Pärsia impeeriumi tekkimiseni. Müües sõjakaupu ja aidates seeläbi impeeriumite tekkimisele kaasa, said inimesed selle eest ka arvestatavat kasu. Seega võib öelda, et tegeleti ülemaailmse relvakaubandusega. Kaubandusteed ei olnud muidugi vaid ressursside või kaupade liigutamiseks, vaid ka uute ideede leidmiseks ning tehnoloogiate arendamiseks. See tähendab, et ettevõtjad vastutasid ideede ülemaailmse levimise eest.^[1]

Esimese teadaoleva valuuta lõi kunagise Lüüdia piirkonna (nüüdse Türgi osa) kuningas Alyattes. Esimesele mündile graveeriti möirgav lõvi.^[2] Raha loomine oli ettevõtluse ajaloo üks tähtsamaid sündmusi. Tänu rahale ei pidanud kaupmees oma tootele kaua ja kaugelt ostjat otsima. Algselt kasutati rahana väärismetalli, aga ajapikku tuli kasutusele ka paberraha ning rohkem münte. Tänu rahale said inimesed koguda oma vara kui sellist. Kuna rahvaarv suurenes, käsitöö- ja kaubandusgildide süsteemid laienesid ning oli ka muid kauplemist mõjutavaid tegureid, hakkas keskkajal arenema pangandus. Inimestel kasvas rahaga ümberkäimise vajadus.^[1] Järgneva tõuke ettevõtluse arengule andis Christoph Kolumbuse uue maailma avastusretk. Selle aja ettevõtjaid võiks kutsuda pigem kaupmeesteks ning avastajateks. Sarnaselt tänapäeva ettevõtjatega oli nende eesmärk kasvatada oma kapitali, võtta seeläbi riske ning stimuleerida majanduskasvu. Seda perioodi võib vaadata kapitalismi alguse valguses. Tekkisid ka raamatupidamise põhimõtted. 18. sajandil alguse saanud tööstusrevolutsioon muutis ettevõtluse käekäiku oluliselt. Enam ei pidanud ettevõtted lootma tuuleenergiale või veevooluenergiale, mis sõltusid vastavalt ilmastikust või asukohast. Hakati kasutama elektrit, kütust ja erinevaid mootoreid. Inimesed kolisid suurematesse asumitesse, et tehastesse tööle minna. Tolle aja üks nimekamaid ettevõtjaid oli Henry Ford. Pärast teist maailmasõda algas majanduse tõhus globaliseerumine. Suurriigid ei tulnud enam toime vaid oma rahva jaoks tootmisega ning hakati oma tooteid eksportima. Tähtis on arvestada ka mikroökononoomilisi tegureid. Näiteks suurenenud autode müük soodustas maanteede rajamist ja suurlinnade ühendamist. Kuna teedevõrk suurenes, oli vaja luua ka restorane juurde, et inimesed saaksid reisimise ajal süüa.^[1]

1939. aastal ilmunud "Eesti majanduselu sõnaraamatu" ehk Eesti Vabariigi majandustegelaste ja ettevõtjate lühielulugusid sisaldavas leksikonis oli umbes 1400 ettevõtja seas 40 naisettevõtjat. Enamik naisettevõtjaid ajas äri Tallinnas. Teine keskus oli Võru, kuna seal toetas ärinaisi kohalik naisorganisatsioon Võruhõim. Enamik naisettevõtjaid tegutses nendes sektorites, mida tol ajal peeti naiste jaoks sotsiaalselt vastuvõetavaks: rõiva- ja kingatööstus, käsitöökodade pidamine, juuksuri-, pagari- ja kondiitritööstus. Näiteks oli Ella Kikas-Tomson Eestis esimene masintootmisel rahvarõivaste valmistaja ning tema 1930. aastal loodud ettevõte kujunes selle tööstusharu liidriks Eestis. Linda Möller oli ainus sõjaeelse Eesti Vabariigi metallitootmise naisomanik ja -juht. Tema ettevõte Kassakappide- ja kaalutööstuse L. Möller tootis tulekindlaid kappe, varguskindlaid teraskappe ja kaalusid ning tegi muid metallitöid. Möller oli Tallinna Metallitööstuse Ühingu ainuke naisliige.^[3]

• Iduettevõte
• Jätkusuutlik ettevõtlus
• Vastutustundlik ettevõtlus
• Loovettevõtlus
• Ettevõtluspoliitika