Eesti köök on eestlastele omaste toiduvalmistamisega seonduvate traditsioonide kogum ning valik toitudest, mida eestlastel on olnud tavaks süüa. Tavaliselt peetakse selle all silmas vaid nn eesti rahvustoitusid ning kitsamas mõistes 19. sajandi keskpaiga rahvuslikust ärkamisajast tuntud lihtrahva argi- ja peoroogade valmistamise ja tarvitamise kombeid. Paljud sellel ajal tuntud toidud – näiteks rukkileib, või, vorstid, sült, kama, soolaheeringas ja vürtsikilu – on eestlaste toiduvalikus tänaseni tähtsal kohal.^[1]

Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Euroopa põhjaosa rahvaste omaga. Seda on oluliselt mõjutanud kohalik loodus, ilmastik ja maaharimistehnoloogia.

Kalapüük etendas eestlaste esivanemate elus tähtsat osa juba kiviajal; rohkeid teateid selle kohta pakub arheoloogiline leiuaines. Eesti tollaste elanike toidusedelisse kuulusid mitmesugused mere- ja mageveekalad: sisemaal püüti peamiselt haugi, ahvenat, latikat ja säga, rannikul ja saartel turska, koha, lesta jt. Kiviaegsest asulast Kasekülas Lääne-Eestis on leitud koguni 11 kalaliigi luid.^[2] Kala on olnud aastatuhandeid Eesti elanike toidulaual tavaline, pakkudes täiendust põllumajandussaadustest valmistatud roogadele.

Keskajal kujunes kalast ka tähtis kaubaartikkel. Kaupmehed vedasid seda Eestisse sisse – sel ajal muutus rahva toidulaual tavaliseks soolaheeringas – ja vahendasid kohalikku kala omakorda Lääne-Euroopa turule.^[3]

2007. aastal korraldatud Eesti rahvuskala valimiste järel anti see "väärikas tiitel räimele (ehk läänemere heeringale) kui Eesti rahva põlisele toitjale".^[4][5]

Vürtsikilust valmistatud kiluvõileiba loetakse tähtsaks piduroaks, millega tähistatakse ka Eesti Vabariigi aastapäeva.^[6]

Alates põlluharimise levikust Eesti aladele u 4000 aastat tagasi hakkasid liha ja kala kõrval järjest olulisemat osa inimeste igapäevases söögivalmistamises etendama mitmesugused teraviljadest valmistatavad toidud: leib, puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks teraviljatoiduks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib ehk "must leib". Leib muutus ajapikku kogu toidu ja elatise sümboliks, muudele toitudele jäi tihti vaid leivakõrvase staatus. Rukkist valmistatud musta leiba hinnatakse Eestis tänini.^[7]

Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba keskmisel kiviajal;^[8] taigna kergitamist hapendamise teel ning spetsiaalseid leivaahjusid hakati Eesti alal kasutama hiljem. Rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul. Enne seda oli tavalisim teravili oder. Kuni 19. sajandini lisati leivajahule vastavalt vajadusele aganaid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid, nagu peenestatud tammetõrud, kase- ja sarapuu-urvad, kanarbik jms.^[7]

Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, pere suurusest olenedes korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu.^[7] Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, alates 19. sajandist ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia.

Teine talurahva toidulaual tavaline söök oli puder, mida keedeti tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest. Lõuna- ja idapoolsemates Eesti piirkondades oli tuntud ka hapendatud kaerast keedetud puder (kiisel ehk kaerakile).^[9]

Igapäevaselt tarvitati rohkelt nii värsket lehmapiima kui ka sellest valmistatud hapupiima, rõõska koort, võid ja kohupiima.

Lisaks kaevuveele ja piimale tarvitati taludes igapäevaselt joogiks kalja ning pidupäevadel õlut. Paljud talupojad jõid ka viina (harvem kodus, sagedamini kõrtsis).

Aedviljadest on sajandeid söögiks kasvatatud peakapsast, naerist, kaalikat ja herneid. Kapsast söödi värskelt või hapendatult, kaalikaid tihti ka tuhas küpsetatult, eriti hea toitvuse poolest olid tuntud nii värsked herned kui ka hernesupp.^[9]

Värske liha polnud talurahva laual kuigi sagedane toiduaine. Koduloomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Sea peast ja jalgadest keedeti pidurooga – sülti. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vastalt võimalusele hakitud liha, verd või teisi tapasaaduseid; tänini on püsinud komme süüa jõulude ja aastavahetuse ajal verivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi ja suitsuliha lisati nt hernesuppi.^[1]

Soolatult jõudis lauale räim (ehk silk) ja soolaheeringas, värske kala oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. ^[1] Eestile eripärane kalatoit on vürtsikilu, mida hakati valmistama 18 saj teisel poolel Paldiskis, Tallinnas ja Saaremaal.^[10]

Üks vanimaid eestlaste menüüsse kuuluvaid kiirtoitusid on kama – erinevatest teraviljadest ja kuivatatud hernestest jahvatatud jäme jahusegu, mida kuni möödunud sajandini tavaliselt segati ja söödi hapupiimaga. Hiljem on hakatud kama sööma ka koos keefiri, jogurti jt piimatoodetega.^[11]

19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud jõudsid talurahva söögilauale nii mõisate kaudu Saksamaalt kui ka läbi sadamalinnade, sh lähedal asuvast Peterburist (Vene Impeeriumi tollasest pealinnast). Vürtspoodidesse ilmusid müügile manna, riis, suhkur, kohv ja vürtsid. Naisseltsid hakkasid korraldama kokanduskursusi, levis toiduainete hoidistamine.^[1]

Kartul jõudis Euroopasse suhteliselt hiljuti ja muutus Eestis tavaliseks toiduks alles 19. sajandi lõpus. Järgnevatel aastakümnetel sai kartul eestlaste toidulaual pea asendamatuks,^[12] kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. 1920. aastatel hakati Eestit kõnekeeles kutsuma ka "kartulivabariigiks".

1920.–1930. aastatel kujunes iseseisvas Eesti Vabariigis välja nö Eesti köögi teine kihistus. Sellest ajast on tuntud näiteks sellised Eestis rahvale omaseks saanud toidud nagu kartulisalat, kiluvõileib, hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, marineeritud kõrvits, kapsarullid, kissell, mannavaht, plaadikoogid jt.^[13]

Teise maailmasõja ajal läände põgenenud eestlased järgisid oma toidutraditsioone võõrsil elades ikka edasi. Nendest annavad tunnistust ka nt 1960. aastate laulusõnad: "...Siis pereproua plaksutades käsi tuppa tuli. Ta kõiki palus osa võtma väiksest pidusöögist ja maitsma nipet-näpet meie kodumaisest köögist: lõhe, suitsuangerjas, terve põrsapõngerjas, suitsusingid, kanasalat, keedusingid, peedisalat, vähjakaelad, kalasalat, silgud marineeritud, võrratult garneeritud; sült, rosolje, vorstilõigud, mädarõigas, lihalõigud, kalkuni- ja kanalõigud; lisaks mitmesugused pasteedid, tomatipüree ja õunakeedis, kilud, sprotid, skumbria, kapsa-, lihapirukad... Nõnda algas naabri sünnipäev."^[14]

Nõukogude okupatsiooni ajal said Eesti toitumistavad palju mõjutusi ida poolt; sööklatesse ja restoranidesse jõudsid borš, seljanka, rassolnik, hartšoo, pelmeenid jms. Samas andis eelkõige linnades tunda kauplustes müüdavate toiduainete vähesus ja eriti maitseainete piiratud valik.^[9] 1980. aastate teises pooles, kui kooperatiivide kujul sai taas tekkida algeline eraettevõtlus, olid mõnda aega populaarsed uudistoidud nt šašlõkk, suhkruvatt ja kartulivahvlid. Ehkki 20. sajandi lõpus katkes paljude nõukogudeaegsete toiduainete tööstuslik valmistamine, on tänapäeval mitmesugused koopiad nendest jõudnud tagasi poelettidele ja saanud eriti vanema elanikkonna seas populaarseteks "nostalgiatoodeteks".^[15]

Taasiseseisvunud Eestis on alates 1990. aastatest üleilmastumise tõttu saanud igapäevases menüüs tavalisteks pitsa, pasta, hamburgerid, friikartulid, maisikrõbinad jt rahvusvaheliselt tuntud toidud, mistõttu "traditsiooniline" Eesti köök on järjest vähema tähtsusega. Siiski eelistatakse paljudes peredes eriti pühade ja pidude ajal, kuid ka igapäevaselt, traditsioonilisi toite.^[1] Viimastel aastatel on tekkinud ka "uus Eesti köök", milles kodumaiseid toiduaineid (marjad ja söögiseened, kilu, sea-, veise- ja lambaliha, rukkijahu, kamajahu jms) kasutatakse uudsel viisil, nt marjakrõpsudena.^[16]

Eesti Rahvakultuuri Keskus (kultuuriministeeriumi haldusala asutus) on koostanud nimekirja eestlastele omastest toitudest ja kandnud need nn vaimse kultuuripärandi nimistusse.^[17]

• Hapurokk^[18][19]
• Kama^[11]
• Kartulivorst^[20]
• Käkisupp^[21]
• Mulgi kapsad^[22]
• Mulgi korp^[23]
• Mulgi puder^[24]
• Odrakarask^[25]
• Paltid^[26]
• Pannileib^[27]
• Rukkileivataignas kapsapirukas (kapsaleib)^[28]
• Sõir^[29]
• Sült^[30]
• Verivorst^[31]

Suurt osa sellest nimekirjast võib pidada eestlaste rahvustoitudeks, sest tegu on arvatavasti kas terves maailmas unikaalsete toitudega (nt Mulgi kapsad, sest pole teada, et kusagil mujal oleks keegi kunagi odrakruupe hapukapsastele lisanud) või selliste roogadega, mida küll valmistatakse ka teistes maades, kuid Eestis tehakse seda omal ja täiesti ainulaadsel viisil. Mõnede kultuuripärandi nimekirja toitude kohta ei ole selge, kas nad on Eestile unikaalsed või mitte. Märkimisväärne osa nimekirja toitudest ei ole tänapäeval enam laiemalt levinud ja suurem osa eestlastest neid ei tunne.

• Jõulutoidud
• Seto köök

• Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit", 2. trükk, Tartu : Ilmamaa, 2007
• Maire Suitsu "Eesti köök" Ajakirjade Kirjastus, 2010
• "Eesti köök" Ajakirjade Kirjastus, 2003
• Wimberg "Eesti köökk" Ajakirjade Kirjastus, 2010 (luulekogu Eesti köögi teemadel)
• Mikko Savikko "Seapraad ja kartulisalat. Pilguheit Eesti kööki" Guide Marketing, 2011
• "Eesti toidu kokaraamat. Estonian cooking" Ülikooli Kohvik, 2006
• "Väärt eesti toidud" Suur Eesti Raamatuklubi, 2006
• Anu Jõesaar "Omanäolised eesti köögid" Ajakirjade Kirjastus, 2006 (köökidest Eestis)
• Dmitri Demjanov, Mari Kodres "Sööme ära!" Menu, 2011 (uuemast Eesti köögist)
• Margit Mikk-Sokk "Eesti rahvustoidud armastusega. 50 parimat retsepti.", Tulip 2014

• Eesti toidu infoserver
• "Eesti köök – mida see endast kujutab?" Toidublogi "Aet köögis", 26. november 2010
• "Eesti ja Põhjala köök" Kulinaaria Instituut
• Hanneli Rudi. Nõukogude Eestis söödi nagu Kanadas 19. sajandil Postimees, 6. detsember 2012
• Uus kookide tegemise õpetus 1908.Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR

v r Eesti võtmeartiklid
Ajalugu	Esiajalugu Liivimaa ristisõda Taani aeg Vana-Liivimaa Liivimaa ordu Baltisakslased Liivi sõda Liivimaa hertsogkond Rootsi aeg Põhjasõda Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang Ärkamisaeg Eesti iseseisvumine Vabadussõda Vabadussõjalased Vaikiv ajastu Teine maailmasõda Metsavennad Eesti NSV Vabariigi Valitsus eksiilis Laulev revolutsioon Suveräänsusdeklaratsioon
Loodus	Fauna imetajad kalad linnud Floora puud põõsad samblad samblikud Jõed Järved Kaitsealad Kliima Saared
Riik	Asulad linnad Erakonnad Haldusjaotus maakonnad vallad Inimõigused Kaitsejõud Kaitsevägi Kohtusüsteem Riigikohus Peaminister President Põhiseadus Riigikogu Valimised Valitsus Välispoliitika Õiguskaitseorganid Äärmuspunktid
Majandus	Börs Keskpank Energeetika Maksusüsteem Põlevkivitööstus Põllumajandus Transport Turism
Ühiskond ja kultuur	Ajakirjandus Arhitektuur Eesti keel Eestlased Filmikunst Haridus Internet Kirjandus Kunst Kuritegevus Köök Meedia Muusika Mütoloogia Raadio Rahvaluule Rahvastik religioon Riigipühad Sport Sümbolid hümn lipp vapp Teater Televisioon Tervishoid Õigussüsteem