Edward Märter (u 962 – 18. märts 978) oli inglaste kuningas 8. juulist 975 kuni 18. märtsini 978, mil ta tapeti.

Ta oli kuningas Edgar Rahumeelse (võimul 959–975) vanim poeg; isa surma järel pretendeerisid troonile nii Edward kui tema noorem poolvend Æthelred (hilisem kuningas Æthelred II). Edwardit toetasid Canterbury peapiiskop Dunstan ja Ida-Anglia aeldorman Æthelwine, Æthelredi tema ema kuninganna Ælfthryth ja Winchesteri piiskop Æthelwold. Troonitüli lahendati kokkuleppega, mille järgi sai Edwardist kuningas ja Æthelredile anti kompensatsioonist tavapäraselt kuninga vanimale pojale määratud maavaldused.

Noore Edwardi kroonimist ja Edgari surma kasutasid ära ka aadlikud, kes püüdsid nüüd tagasi saada surnud kuninga käsul kloostrite rajamise tarbeks konfiskeeritud maavalduseid.

Edwardi lühike valitsusaeg lõppes 978. asta märtsis, mil ta segastel asjaoludel Dorsetis Corfe Castle'is asunud Ælfthrythi maamõisas tapeti.^[1] Ta meti kiirkorras Warehami, kuid aasta hiljem maeti ta tseremoniaalslet ümber Shaftesbury kloostrisse. Kaasaegsed allikad mõrvarit ei nimeta, Normanni vallutusjärgstes tekstides pannakse süü Ælfthrythile. Ajaloolaste seas pole selles küsimuses üksmeelt. Pakutud on ka varianti, et Edwardi tapsid poolvenna teenistuses olnud aadlikud (thegn), kes võisid siiski tegutseda ilma vastava käsuta. Edwardi surma järel sai uueks kuningaks tema Æthelred.

Et keskaegseid kuningaid peeti ülipühalikkuse kehastuseks, šokeeris Edwardi mõrv, mida peeti vastavaks surmapatule, tugevalt tema kaasaegseid. Tapetud kuningat hakati pidama pühakuks ning Inglismaa kiriku Book of Common Prayeri pühakalendris märgitakse 18. märtsi endiselt tema pühakupäevana. Ajaloolane Tom Watson on Edwardi kultust iseloomustanud järgmiselt: "Talumatu teismealise kohta, kes ei näidanud mingit märki pühalikkusest või kuninglikkusest, ning kes pidanuks ajaloos olema väikseks ääremärkuseks, on tema kultus vägagi hästi vastu pidanud".^[2]