Aleksander Eduard Kesküla (21. märts 1882 Saadjärve vald, Tartumaa, Liivimaa kubermang – 17. juuni 1963 Madrid, Hispaania) oli eesti poliitik ja revolutsionäär.

Elulugu

Aleksander Kesküla sündis 1882. aastal, lõpetas 4. juunil 1903 Tartus gümnaasiumi ja sama aasta 3. septembril astus ta Tartus Keiserlikku Jurjevi ülikooli õigusteaduskonda. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliige, heideti aga 24. aprill 1904. välja. Selle põhjuseks on peetud Kesküla ja Jaan Tõnissoni vastuolusid[1]. Tema õpingud katkesid 1905. aasta sündmuste tõttu, ta osales aktiivselt 1905. aasta revolutsioonisündmustes Tallinnas Volta koosolekul ja VSDT(b)P poolt agiteeritud mõisate ülevõtmiseks ja rüüstamistes ning Tartus Aulakoosolekus. Ta oli 1906. aastast Põhja-Liivimaa VSDT(b)P bolševike organisatsiooni juht[1] ning osales 1907. aastal VSDT(b)P Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil.

Ülikooli ta ei lõpetanudki. 8. augustil 1907 kirjutas ta rektori nimele avalduse, milles palus väljastada oma dokumendid, sest soovis 1905. aastal katkenud õpinguid jätkata mujal. Seejärel lahkus Eestist. 1908. aastal lahkus ta Venemaalt ja läks Saksamaale. Ta jätkas oma õpinguid Berliini ülikoolis. Esimese maailmasõja ajal asus ta Šveitsi ning jätkas õpinguid sealsetes ülikoolides.

Aleksander Kesküla on tuntud kui endine sotsialistliku liikumise tegelane, kes Esimese maailmasõja ajal tegi koostööd Saksa keisririigi valitsusega. Tema plaan oli tõmmata Rootsi sõtta Saksa keisririigi poolel ja luua Põhja-Euroopas kaksikkuningriik Rootsist, Soomest ja Eestist. Eesti all mõtles ta Suur-Eestit, kuhu kuulusid Eesti, Liivimaa ja Ingerimaa[2]. Ta lootis, et hiljem liituvad sellega ka Norra, Taani ja Island.

Aastatel 1915–1916 oli ta vahendaja Saksa keisririigi ja Venemaa VSDTP emigratsioonis olevate revolutsionääridega, kelle juht oli Vladimir Lenin.[3] 1916. aastal loobus ta koostööst Saksamaaga, sest sai aru, et ei suuda võistelda baltisakslaste plaanidega[4]. Samas kaotas ta ka vene revolutsionääride usalduse. Ta läks elama Rootsi ja hakkas panustama ideele uuest Põhja-Euroopast. Ta elas aastatel 1916–1919 Rootsis. Mõistnud, et on Eesti Vabariigi poliitikaelust tõrjutud, läks ta 1919. aastal Šveitsi. 1932 kuni surmani elas ta Hispaanias.

 Pikemalt artiklis Vladimir Lenin#Lenin (bolševikud) ja Saksamaa

Aleksander Kesküla põhiteesid poliitilises tegevuses:

  • Venemaa keisrriigi purustamine;
  • Venemaa surve vähendamine Õhtumaadele;
  • venelaste mõju vähendamine Euroopas, kas koos vene bolševikega (Leniniga) või ilma nendeta;
  • rahvusriikide loomine Venemaa läänealadel;
  • laialdane autonoomia nendele rahvustele, kelle eraldumine Venemaast ei ole võimalik geograafilistel põhjustel;
  • ukrainlaste ja valgevenelaste rahvuslik ja keeleline lahutamine Moskva-kesksest Venemaast;
  • Vestfaali rahu põhise, kolmele Euroopa suurriigile Inglismaale, Prantsusmaale ja Venemaa keisririigile põhineva süsteemi purustamine
  • Läänemere regioonis Põhja-Euroopa jõukeskuse loomine, mille tuumik oleks Rootsi, Soome ja Eesti.[5]

Teoseid

Eesti küsimus ja Põhjala küsimus : [27.-29.06. 1916 Lausanne'is esitatud märgukiri], prantsuse keelest tõlkinud Kaido Sirel. – Akadeemia 9/2000

Temast

Hardi Volmer on tema elust teinud filmi "Minu Leninid".

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Olavi Arens. Aleksander Kesküla, Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. Köide 40, 1991, nr. 1, lk 29
  2. ↑ Olavi Arens. "Aleksander Kesküla", lk 30
  3. ↑ ". Аким Арутюнов. ДОСЬЕ ЛЕНИНА БЕЗ РЕТУШИ". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. august 2004. Vaadatud 10. augustil 2004.
  4. ↑ Olavi Arens. "Aleksander Kesküla", lk 34
  5. ↑ Luup 1997, 22. Kaido Jaanson Kesküla film ja selle retsensendid

Kirjandus

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Kesk%C3%BCla
No tags for this post.