Üttekääne ehk vokatiiv on kääne, mis leidub indoeuroopa keeltes, nagu näiteks ladina keeles ja läti keeles, ja kartveli keeltes, näiteks gruusia keeles.

Üttekäänet kasutatakse kellegi või millegi kõnetamisel, näiteks legendi järgi Gaius Julius Caesari veidi enne tema mõrvamist öeldud lauses "tu quoque, Brute" ('ka sina, Brutus') on Brutuse nimi üttekäändes.

Keeleajalooliselt on peetud üttekäänet indoeuroopa käändesüsteemi osaks. Üttekääne on olemas lisaks ladina keelele ka näiteks sanskriti keeles, paali keeles ja vanakreeka keeles. Hulgas tänapäeva indoeuroopa keeltes on üttekääne kadunud, kuid üttekääne on säilinud balti keeltes, osas keldi keeltes ja suuremas osas slaavi keeltes (kuid näiteks mitte vene keeles).

Kuigi tänapäeva keeleteadus eesti keeles üttekäänet ei erista, on kõige varasemates eesti keele grammatikates ladina keele käändesüsteemi eeskujul eeldatud üttekäände olemasolu, nagu ka teisi ladina keele käändeid. 1637. aastal ilmunud Heinrich Stahli grammatika toob üttekäände näideteks eesti keeles määramata artikliga ainsuses "o üx Jummal" ja mitmuses "o öhet Jummalat" ning määratud artikliga ainsuses "o se Innimenne" ja mitmuses "o needt Innimesset".^[1]

• eesti keele grammatika