Albert Valdes (1. detsember 1884 Järvakandi mõis, Harjumaa – 16. detsember 1971 Tartu) oli eesti patoanatoom ja morfoloog^[1], Tartu Ülikooli üldise patoloogia ja patoloogilise anatoomia korraline professor.

Valdese lapsepõlv möödus Kuusiku Altveskil, kust algas ka koolitee^[2]. Ta õppis esmalt kodulähedases külakoolis 1894–1896 ja seejärel Tallinna kõrgemas linnakoolis, mille lõpetas 1902. Linnakooli järel töötas ta kaks aastat koduõpetajana, tegi 1904. aastal Paides algkooliõpetaja eksami ja töötas Nõmmel 1904–1906 algkooliõpetajana. 1906. aastal astus Valdes 21-aastaselt Hugo Treffneri Gümnaasiumi 6. klassi, läbis kahe aastaga kolm klassi ja lõpetas kooli 1908. aastal.^[3]

1908 astus Artur Valdes Tartu Ülikooli loodusteaduskonda, kuid 1909 läks üle arstiteaduskonda, mille ja lõpetas 1914. Aastatel 1912–1914 töötas ta TÜ patoloogia instituudi prosektori abi kohusetäitjana ja samal ajal patoloogilise anatoomia assistendina Tartu loodus- ja meditsiiniteaduste eraülikoolis (Rostovtsevi eraülikool). 1914–1917 teenis Valdes Esimeses maailmasõjas läänerindel, olles Vene armees polgu- ja hospitaliarst. Tema arstikutse kinnitati 1916.^[3]

1917. aastast töötas Valdes Tartu Ülikooli patoloogilise anatoomia kateedris prosektori abina. Kui arstiteaduskond evakueeriti Voroneži, läks Valdes sellega kaasa, töötades Voroneži Ülikoolis patoloogilise anatoomia kateedri prorektori abina. Eestikeelse Tartu Ülikooli avamise järel 1919. aastal kutsuti Voronežist teiste eesti õppejõudude hulgas tagasi Tartusse Valdes. 1921 tegi ta TÜ-s doktorieksamid ja 1922 kaitses TÜ esimese eestikeelse doktoriväitekirja teemal "Glükogeeni hulka vähendavate tegurite mõju üle südame spetsiifilise lihassüsteemi glükogeeni peale".^[3]

1922. aastast oli Valdes patoloogilise anatoomia kateedris prosektor. 1930 valiti ta patoloogia ja patoloogilise anatoomia korraliseks professoriks (ja kateedri juhatajaks). Sellel kohal püsis ta riigikordade vahetumisele vaatamata kuni 1962. aastani. Ühtlasi oli Valdes 1. märtsist 1946 kuni 27. septembrini 1949 arstiteaduskonna dekaan.^[3][1]

Pärast sõda oli Artur Valdes pikemat aega Eesti NSV peapatoloog. Ta oli tegev patoanatoom ning 1960. aastani juhatas ka prosektuuri.^[3]

Valdes oli eestikeelse meditsiinivaldkonna perioodika rajajaid ja ajakirja Eesti Arst toimetaja. Ta oli ka üks eestikeelse meditsiiniterminoloogia väljatöötajaist (samuti tegeles sellega tema abikaasa Maria Valdes). Muuhulgas koostas ta koos Johannes Voldemar Veskiga "Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamatu" (1982).^[1]

Artur Valdes oli Akadeemilise Arstiteaduse Seltsi esimees 1929–1940. Nõukogude ajal oli ta Üleliidulise Patoanatoomide Ühingu juhatuse liige.^[3]

1945. aastal pälvis ta Eesti NSV teenelise teadlase aunimetuse.^[1]

1984. aastal pandi Albert Valdese mälestustahvel tema sünnimajale, kus varem asus Raikküla velskri-ämmaemandapunkt.^[2]

1912. aastal, töötades Rostovtsevi eraülikoolis, abiellus Albert Valdes samas õppiva Maria Valsiga. Abiellujad küsisid loa abiellumiseks ülikooli rektorilt.^[3] Nende lapsed olid TRÜ patoanatoomia kateedri dotsent Viiu Sillastu ja Eesti NSV peapatoanatoom Vello Valdes.^[2]

• Albert Valdes projektis "Tartu Ülikool 1919–1940 läbi kaamerasilma"
• Maie Toomsalu, "Albert Valdes – 120", Eesti Arst, 1/2005, lk 60-62 (PDF)
• M. Pervik, "Professor Albert Valdes – 100", Ühistöö, 15. november 1984, lk 3