Ülo Stöör
Ülo Stöör (sündinud 1. märtsil 1939 Pärnus)[1] on eesti arhitekt ja memuarist, Viljandi rajooni peaarhitekt (1966–1976).
Ta on Viljandi generaalplaani autoreid (1974). Tema planeeringu ja projektide järgi on rajatud Rannamõisa kämping ja Viljandi Peetrimõisa elamurajoon. Ta on teinud Viljandi Valuoja ja Karksi-Nuia paisjärve maastikuarhitektuurilise kavandi.[1]
Haridustee
Ta on õppinud aastatel 1946–1951 ja 1953–1955 Tallinna 10. Keskkoolis, aastatel 1951–1952 Tallinna 36. Mittetäielikus Keskkoolis ning aastatel 1952–1953 Tallinna 29. 8-klassilises Koolis, kuid lõpetanud 1957. aastal Tallinna 5. Töölisnoorte Keskkooli hõbemedaliga (töölisnoorte koolis õppimise ajal töötas ta puusepana). Aastatel 1957–1959 jätkas ta õpinguid TPI energeetikateaduskonnas ja 1960. aastal ERKI-s, lõpetas selle õhtuse osakonna 1965. aastal. 1969. aastal täiendas ta end linnaehituse alal Moskva Arhitektuuriinstituudis.[1]
Töökäik
Ta on töötanud Aleksander Leineri nimelises puidutööstuses ja autotranspordibaasis puusepana, 1958. aastal Tallinnfilmis administraatorina, aastatel 1960–1961 Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi KTB-s tehnikuna, aastatel 1961–1966 Eesti Projektis vanemtehniku ja arhitektina.[1]
Aastatel 1966–1976 oli ta Viljandi Rajooni TSN Täitevkomitee ehitus- ja arhitektuuriosakonna juhataja-peaarhitekt, 1976–1982 Viljandi näidissovhoosi vanemarhitekt, 1991–1993 Viljandi abilinnapea ning 1994–1995 Riigikantselei riigisümboolika osakonna nõunik ja Teenetemärkide Komitee sekretär.[1]
Ta on pidanud 1989. aastast oma arhitektuuribürood.[1]
Organisatsiooniline tegevus
- Eesti Arhitektide Liidu liige (1967) [1]
- Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid (1987)[1]
Isiklikku
Ülo Stöör on teist korda abielus. Tema esimene naine Virve Stöör (neiuna Aring) on sisearhitekt, abielust sündisid poeg Mart ja tütar Mari-Anne. Tema teine naine Ilme Stöör (neiuna Tiit) on muusikapedagoog, abielust sündisid pojad Lembit-Kaur, Lauri ja Ülo-Tarmo. Ülo-Tarmo[2] ja Lembit-Kaur on arhitektid.
Mälestusmärkide kavandid
Tema kavandatud on 1969. aastal valminud graniidist Madisepäeva lahingu mälestusmärk Lõhavere linnamäel (skulptor Renaldo Veeber) ja 1990. aastal Viljandis püstitatud Hubert Pärnakivi ausammas (skulptor Riho Kuld).[1]
Film
1959. aastal linastunud Lenfilmi muusikalises komöödias "Ne imei sto rublei …" ("Не имей 100 рублей...") mängis Stöör konservatooriumi üliõpilast.[3][1]
Teosed
- Ühe arhitekti mälestused. Esimene köide, 1944–1957. Tartu: Ilmamaa, 2014, 447 lk
- Ühe arhitekti mälestused. Teine köide, 1957–1966. Tartu: Ilmamaa, 2014, 478 lk
- Ühe arhitekti mälestused. Kolmas köide, 1967–1977. Tartu: Ilmamaa, 2015, 451 lk
- Ühe arhitekti mälestused. Neljas köide, 1976–2016. Tartu: Ilmamaa, 2021, 511 lk
Viited
Välislingid
- Arhitekt Ülo Stööri kiindumused sünnilinnas. Pärnu Postimees, 19. juuli 2014