Must-Vene

Must-Vene (ka Must-Ruteenia; valgevene keeles Чорная Русь Tšornaja Rus) on nimetus ajaloolisele piirkonnale praeguse Valgevene territooriumil Niomani (Nemunase) ülemjooksul keskusega Navahrudakis (vanem nimekuju Novaharodak). Piirkonna suurimad linnad on Hrodna, Słonim, Vaŭkavysk, Niasviž.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Valgevene ajalugu

Nimi Must-Vene kinnistus praeguse Valgevene loodealadele alles alates 18. sajandist.

1018. aastal vallutas Poola vürst Bolesław I Chrobry Jaroslav Targa valitsetava Kiievi ning seadis Kiievi suurvürstiks oma tütremehe Svjatopolki. Must-Vene maad ja linnad liideti Poolaga. See on piirkond, mis kuulus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi koosseisu juba 13. sajandi keskpaigast, st varem kui ülejäänud Valgevene piirkonnad. Kuni 1239. aastani kuulusid alad Hrodna vürstiriigile. Aastatel 1239–1441 eksisteeris territooriumil Navahradaki vürstiriik, mis seejärel sai jälle Hrodna vürstiriigi osaks.

1252. aastal mainiti Navahrudakki Leedu suurvürsti Mindaugase residentsina. Navahrudaki linn kujunes samanimelise vürstiriigi keskuseks, mida valitses Mindaugase ja Morta poeg Navahradaki vürst 1239–1254, Leedu suurvürst 1254 ja aastatel 1258–1263 Vaišvilkas.

Słonimi asulat mainitakse esimest korda aastal 1252, kuigi linna koha peal asus juba 11. sajandil puidust kindlus, mille Kiievi-Vene riik rajas leedu hõimude piirile. Kindlus käis korduvalt käest kätte, kuni 13. sajandi teisel poolel hõivas Leedu suurvürstiriik need alad lõplikult.

Arheoloogilistel väljakaevamistel kolmel Vaŭkavyski linna piiridesse jääval linnamäel on leitud, et linn oli asustatud juba 10. sajandil. Linna on esimest korda mainitud aastal 1005. Aastail 1224 ja 1241 rüüstasid linna Batu-khaani väed. Aastaks 1252 oli linnast saanud kindlustatud asula, mis oli kohaliku iseseisva vürstkonna keskuseks. Aastal 1258 vallutasid selle Galiitsia-Volõõnia vürstid. 13. sajandi lõpus hõivas ala Leedu suurvürstiriik, asula oli üheks Kęstutise, seejärel aga Vytautase residentsiks.

Ajalooliselt sellise nimega piirkonda ei eksisteerinud. Seega oleks õigem piirkonna ajaloolise nimena kasutada nime Leedu (Літва; mitte tänapäevases tähenduses!, vt litviinid) või Niomanimaa (Панямоньне). Piirkond piirnes põhjas Aukštaitija, kirdes Połackimaaga, idas Valge-Venega, lõunas Polesje, loodes Brestimaa (Берестье) ja läänes Preisimaaga.

Nimi Must-Vene tekkis lääneeuroopa kirjandusallikais ning piirkond polnud kuni 17. sajandini kindlalt lokaliseeritud. Nime teket seostatakse omalaadse vastukaalu vajadusega nimetusele Valge-Vene.

Vene maad jagati Ülem-Veneks (slaavi-soomeugri maad keskusega varjaagide Novgorodis) ja Alam-Veneks (slaavlaste alad Dnepri keskjooksul keskusega Kiievis). Neist Venedest esimest on nimetatud valgeks ja teist mustaks. Aastal 1668 kirjutas ajaloolane Georg Horn, et Vene jaguneb mustaks ja valgeks.^[viide?] Esimese keskuseks oli Kiievi vürstiriik ja teise keskuseks Vladimiri vürstiriik. Must-Venet on paigutatud Oka paremkaldale, Pihkvast itta, Tšernigivi lähistele ja Lviv ümbrusse. Veel 17. sajandi keskel nimetavad Poola (!) allikad Must-Venena Moskva vürstiriiki.

1766 paigutas Ilarion Karpiński^[küsitav] oma geograafialeksikonis "Lexykon geograficzny dla gruntownego pojecia gazet i historii z roznych autorow zebrany" Vene värvilised osad juba tänapäevaselt:

Valge-Vene – Mscisłaŭ, Viciebski, Połacki ja Smolenski vojevoodkond;
Must-Vene – Navahrudaki ja Minski piirkond;
Puna-Vene – kõik ukraina maad Rzeczpospolita koosseisus.

Vürstid-valitsejad

Pärast Kiievi suurvürstiriigi suurvürst (1019–1054) Jaroslav Targa surma (1054) jaoatati riik Jaroslavi poegade vahel. Vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorod; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigiv, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavl, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolensk, viiendale Igor Jaroslavitšile Volodõmõr-Volõnskõi Volõõnias ja Galiitsia, pojapoeg Rostislavile.^[viide?]