Liberty-klassi transpordilaev
Liberty-klass oli teise maailmasõja ajal USA-s massiliselt toodetud transpordilaev. Ühtlasi on see maailmas enim toodetud sõjalaevaklass ja laevatüüp, segalastilaevade klass.
Pärast seda, kui USA oli astunud teise maailmasõtta, kaotas riik esimese poole aasta jooksul 519 laeva. Käivitati erakorraline laevaehitusprogramm, kus teljeriikide üle võidu saavutamise nimel töötas laevatehastes rohkem kui neli miljonit ameeriklast. Neid laevu toodeti aastatel 1941–1945 USA laevatehastes moodulmeetodil.[1]
Esimene ookeani klassi aurik SS Ocean Vanquard valmis 16. augustil 1941. Viimane alus SS Albert M Boe lasti vette 26. septembril 1945.[1]
Ühe laeva valmistamine alates kiilu mahapanekust kuni veeskamiseni võttis tavaliselt aega vaid umbes 1,5 kuud. Laeva kere konstruktsioon oli nõrgavõitu ja mõnikord esines kiirtootmisest tulenevat praaki, kuid kokkuvõttes oli projekt edukas, sest positiivsed küljed ja mõjud ületasid puudusi tugevalt.
Liberty-klassi aurulaevu kasutati sõja ajal peamiselt USA-s toodetud relvastuse, laskemoona, transpordivahendite, toidumoona ja mootorikütuste transportimiseks sõjalise abistamisprogrammi raames Inglismaa ja Nõukogude Liidu Barentsi mere sadamatesse.[1]
Tänapäeval on säilinud neli Libertyt muuseumlaevadena.
Ajalugu
Teise maailmasõja algul selgus, et Saksamaa allveelaevad suudavad põhjustada Ameerika Ühendriikide kaubalaevastikule Atlandil väga suuri kaotusi ja see seadis blokaadis oleva Inglismaa varustamise suurtesse raskustesse. Tuli leida lahendus, kuidas kiirelt asendada hukkunud kaubalaevu ja isegi veel suurendada sõjamaterjali transpordivõimekust. Lahendusena töötati 1941. aastal välja kiirelt toodetav suur kaubalaev-transpordilaev. 1943. aastal valmis juba kolm laeva päevas.
Sõja lõpul alustati ühtlasi juba ka parendatud lahendustega Victory-klassi laevade masstootmist, kuid nende toodanguarv 534 jäi seoses sõja läbi saamisega väiksemaks.
Normandia dessandi käigus vajati sillapeade loomiseks kuus tonni erinevat varustust ühe liitlasvägede sõduri kohta. Hilisema pealetungi käigus saadeti ühe võitleva sõduri varustamiseks lisaks igas kuus kuni sõja lõpuni keskmiselt üks tonn relvastust, laske- ja toidumoona.[1]
Teise maailmasõja elas üle rohkem kui 2400 Liberty laeva. Neist 835 hakkasid sõitma maailmameredel kaubalaevadena. Ainuüksi Kreeka reederid ostsid soodsa hinnaga 526 laeva ja itaallased 98 alust.[1] Pärast teise maailmasõja lõppemist oli USA-l maailma kõige suurem, kokku 4422 alusega ookeani kaubalaevastik, mille aluste kandevõime oli suurem kui 1000 brt.[1]
Kavatsusega abistada esimestel sõjajärgsetel aastatel sõjast laastatud Euroopa ja Aasia majandusi, kinnitati 1946. aastal USA Kongressis kaubalaevade müügiseadus. Ligikaudu 5000 riigile kuuluvat kaubalaeva, sh Liberty ja Victory klassi segalastilaevad, tankerid, rannikuliikluse laevad, eriotstarbelised laevad ja reisilaevad olid ülisoodsa, kohati sümboolse hinnaga pakkumisel nii USA kodanikele ja firmadele kui ka liitlasriikidele ja arengumaadele. Selle kaubalaevade Marshalli plaaniga pandi alus mitmete riikide kaubalaevastike plahvatuslikule kasvule.[1]
Kuni 1963. aastani säilitati USA-s eri paigus olevatel sadamareididel tihedalt üksteise kõrval ankrus igaks juhuks 500 laeva. 1960. aastateks olid laevad nii ehituslikult kui ka transporditehnoloogiliselt vananenud. Tugevasti roostetanud aluste edaspidiseks säilitamiseks polnud põhjust ja need otsustati lõigata vanarauaks.[1]
Kirjeldus
Liberty konstruktsioon ja ehitusmeetodid arendati, arvestades kiireima ja odavaima tootmise võimalusi. Laevale paigaldati ka enesekaitserelvastus.
Liberty klassi kõikide laevade pikkus oli 134,5 m, laius 17,3 m ja süvis 8,5 m. Kaubalaeva veeväljasurve oli 14 245 t ja lastikandevõime täidetud kütusetankidega 9140 t. Täidetud lastitankidega laev võis võtta ette kuni 37 000 km pikkuse merereisi.[1]
Aegunud konstruktsiooniga kolme silindri ja kolmetsüklilise paisumisega kompaundaurumasina võimsus oli kõigest 1900 kW, mis lubas koormatud alustel liikuda maksimaalse kiirusega 11,0–11,5 sõlme (21 km/h). Aurumasinat eelistati auruturbiinile põhjusel, et seda oli odavam toota ja neid suutis valmistada paljud aurumasinaid tootvad ettevõtted. Auru tootmiseks kasutati laevadel kivisöe asemel kütteõli.[1]
Kuna väljakoolitatud meremeestest valitses suur puudus, komplekteeriti laevade meeskonnad kiirväljaõppe saanud inimestest muudelt elualadelt. Nii oli laeva 46 inimesest koosnevas meeskonnas tehasetöölisi, farmereid ja vabatahtlikke paljudelt erialadelt.[1]
Laevade lastiks oli relvastus, transpordivahendid, toiduained, laskemoon ja mootorikütused. Enamasti oli alustel neli suurte trümmiluukidega lastitrümmi, mis võimaldas paigutada trümmide vahetekkidele ka transpordivahendeid ja soomustehnikat. Tanke veeti enamasti laevatekkidel.[1]
Ehitamine
Kui tootmise alustamisel võttis laeva ehitamine aega 4–5 kuud, siis kahe aasta möödudes kulus selleks kõigest 1–2 kuud. Aastatel 1943–1944 valmis kõikides tehastes kokku ööpäevas keskmiselt kolm laeva. 1944. aastal võttis laeva ehitamine aega keskmiselt 39 ööpäeva. Kuigi laevad ehitati kasutusressursiga viis aastat, siis tegelikult olid paljud nendest kaubalaevadena kasutusel ka 1960. aastate keskpaigani ehk ligikaudu 20 aastat.[1]
Liberty laevadel kasutati varem end tõestanud ja töökindlaid, kuid vananenud tehnilisi ja tehnoloogilisi lahendusi. Tegemist oli aurulaevadega, mida oli lihtne ja odav toota. Laevakerede valmistamisel kasutati moodultootmist, mille käigus valmistati laevakere eri osad laevatehase eri tootmisüksustes. Valminud moodulitest keevitati laevakere kokku ellingutel.[1]
Liberty klassi kõik 2710 laeva ehitati USA Vaikse ja Atlandi ookeani 16 laevaehitustehases, millest 1552 alust Vaikse ookeani äärsetes tehastes. Tegemist on maailmas seni ainsa masstootmises olnud kaubalaevaga. Laevakere valmistamisel kasutati keevitamise kõrval ka palju vananenud neetimise tehnoloogiat. Suur osa keevitustööst, peamiselt lehtmetallist laevaosade väljalõikamine teostati keevitusautomaatide abil.[1]
Lisaks segalastilaevale toodeti ka puistlastialuseid teravilja ja tootetankereid mootorikütuste veoks. Liberty T2 tüüpi tootetankereid toodeti kokku 490 tk.[1]
- Liberty ehitamine Bethlehem-Fairfield Shipyardis USA-s Baltimore'is 1943. aasta märtsis–aprillis
2. päev : Kiiluplaadid paika
6. päev :
10. päev :
14. päev :
24. päev :
Probleemid
Esimeste laevade probleemiks olid laevakeresse tekkivad praod, mida põhjustas ülemäära jäigaks kavandatud laevakere. Sel põhjusel murdus kolm lastiga alust tormisel Atlandi ookeanil keskelt pooleks. Edaspidi vähendati laevakere jäikust, mis võimaldas probleemist täielikult vabaneda.[1]
Aeglase kiiruse tõttu kujutasid need laevad saksa allveelaevadele kerget saaki, mistõttu tuli mitmesajast kaubalaevast koosnevat konvoid sõjalaevade poolt hoolikalt kaitsta. Ainuüksi 1943. aasta juulis lasti saksa allveelaevade poolt põhja 61 alust koos 350 000 t sõjavarustuse lastiga.[1]