Fran Drescheri eesmärk on olnud saada näitlejaks. Drescher võrdleb end meelsasti Barbra Streisandiga, keda ta kutsub "noh-selleks-teiseks juuditüdrukuks".^[2]

Drescher püüdis vabaneda oma kohutavast aktsendist ja vinguvast hääletoonist, kuid siis ei saanud ta üldse mingit tööd. "Olen õige osav murrakuid järele aimama. Ainus, mida ma teha ei oska, on normaalsel viisil kõnelda," tunnistab Fran. "Minu agent, õpetajad ja kõik sõbrad soovitasid aastaid, et mul tuleb igal juhul vabaneda kriiskavast häälest, kui ikka tahan näitlejaks saada," meenutab Drescher. Näitlemisest oli ta aga unistanud juba siis, kui oli vaevalt kõndima õppinud. Seega ei tulnud tal mõttessegi muuta oma tulevikuplaane. Ta käis hoolega kõnetehnikatundides ja püüdis õppida kaunilt rääkima. "Minu kõne muutus väga aeglaseks. Ühes stuudioproovis öeldi mu agendile: "Fran räägib väga kenasti, kuid pisut liiga venitades – meie sari kestab ainult kaheksa tundi, Frani tekstiga tuleks seda aga mitmekordistada!" Siis otsustasin, et mul tuleb luua või leida tegelaskuju, kes räägib sama pööraselt kui mina."^[viide?]

Näitlejal hakkas viimaks vedama, kui ta pääses Julie Hagerty ja Twiggy kõrvale mängima CBS-i komöödiasarjas "Printsessid". Lõpuks ometi sai Fran olla tema ise ja kehastada suure suuga New Yorgi juuditari nagu ta ise. Sari lõpetati juba paari kuu pärast.^[viide?]

"Siis sain selgeks, et endale sobiva sarja võin luua ainult mina ise," tunnistab Drescher, kes otsekui taevaliku kingitusena sattus samasse lennukisse CBS-i produtsendiga, kellele ta lennu ajal oma uuest ideest pajatas. See kümnetunnine lend sillutas teed Drescheri suurele tähelennule.

1993. aasta sügisel jõudis eetrisse Drescheri ja Peter Marc Jacobsoni ühisloomena sündinud telesari "Nanny", mis on "Mary Poppinsi" või "Heliseva muusika" stiilis lugu harimatust, ent heasüdamlikust Queensi tüdrukust, kes proovireisijana satub rikka leskmehe Maxwell Sheffieldi (Charles Shaughnessy) perre ja saab seal lapsehoidjana tööd. Peagi selgub, et Sheffieldi perekonna elu hakkabki dikteerima kergelt ropu suuga lapsehoidja Fran Fine, keda mängib mõistagi Fran Drescher ise. Sari leidis õige ruttu kopsaka vaatajaskonna (sh köitis peaaegu igas eas inimesi) ning tal läks paremini kui enamikul USA kõrgemalt hinnatud komöödiasarjadel. Sarja menu jätkus kuueks hooajaks, kokku tehti seda 146 jagu. "Nanny" oli aastatel 1993–1999 üks menukamaid USA peresarju^[viide?] ning Drescher oli kahel korral nomineeritud Emmy ja Kuldgloobuse auhinnale.^[viide?]

Muide, pärast sarja väljatulekut on mitmes riigis, sealhulgas Venemaal, tehtud oma "Nanny"-versioone, mis üsna täpselt kopeerivad Drescheri loodud originaali.^[viide?]

Kohe algusest peale tegi Fran kõigile selgeks asja, et temal on kõiges sarja puutuvasse (ja ka mittepuutuvasse!) sõnaõigus. Drescher oli pisiasjadeni nõudlik kõige suhtes, mis ekraanilt paistis. Ta vahetas välja isegi võileivad, taldrikud või küpsised Sheffieldi söögilaualt, kui need "ei näinud nii välja", nagu staar ette kujutas!^[viide?]

Iga umbes kaheksakuise tootmishooaja jooksul filmiti "Nannyt" kolm-neli päeva nädalas. Ülejäänud ajal tegeles Drescher muude projektidega, näiteks kirjutas oma esimese mälestusteraamatu "Enter Whining" (ilmus 1996) ja mängis koos eks-Bondi Timothy Daltoniga komöödiafilmis "The Beautician and the Beast" (1997). "Nanny" külalisrollidesse suutis Drescher meelitada eriti kuulsaid staare: Jane Seymouri, Elizabeth Taylori, Joe Lando, David Bowie, Elton Johni, Robin Williamsi, Catherine Oxenbergi, Brian Setzeri jt.^[3]

Kui sari sai alguse, arvasid paljud, et see tugineb vähem või rohkem näitleja enda eluloole. Osalt on see tõesti nii, sest Drescher ristis mitmed sarja tegelased enda kallite sugulaste järgi. Enda ja Fran Fine'i sarnasusest toob näitleja välja ainult New Yorgi tööliskvartali, kus nad mõlemad lapsepõlve veetsid. ^[4] Fran Drescher mõtleb igat sõna kõneldes sarja tegelaste elu lihtsusest, sest tema elu on mitmelgi puhul olnud sünge ja segane.^[viide?]

Drescher ja tema abikaasa said kogeda tõelist õudust, mida peadpööritav edu, uhke kodu või igavene armastuski ei suuda mälust täielikult kustutada. 1980. aastate keskel tungisid kaks relvastatud röövlit nende New Yorgi koju, sidusid Peteri kinni ja vägistasid Frani. Näitleja ei meenuta meelsasti toimunut, kuid tõdeb, et juhtunu tõstis pinnale palju minevikku maetud asju.^[viide?]

"Vägistamisest jäid palju sügavamad hingelised kui füüsilised armid. Olin kui peegel, mis purunes miljoniks tükiks, kuid püsis ikka veel raamis. Mul oli vaja liimida killud kokku, kuid selle järel ei ole keegi enam endine. Tuleb vaid soovida, et muutused on vaid paremuse suunas," filosofeeris Fran.^[viide?]

Uusi probleeme kerkis esile ka armuelus. 17 aastat kestnud abielu järel teatasid Fran Drescher ja Peter Marc Jacobson lahku kolimisest. Ohtu sattus ka "Nanny" tulevik, ehkki Fran oli veel mõned aastat varem olnud vägagi optimistlik. Teraapiad ja ponnistused kandsid mõnda aega vilja, veel ametlikult lahutamata abikaasad asusid uuesti koos elama ja ostsid isegi uue maja Malibus.^[viide?]

Neljakümneseks saanult haaras Frani jälle depressioon: Peter kolis naise juurest lõplikult ära (1999. aastal nad lahutasid abielu); poiss-sõber Robbie Schwartz, kes ei olnud tollal veel kolmekümmendki, tüdines Frani neuroosidest ja jättis ta saatuse hoolde. Sarja vaadatavus vähenes ning selle tulevik oli õige pea otsustatud.^[viide?]

Pärast kaht aastat tervisevaevusi ja kaheksalt arstilt saadud valediagnoose diagnoositi Drescheril 2000. aastal varases staadiumis emakavähk, mille raviks piisas kiirest operatsioonist. Oma haigusloost kirjutas ta raamatu "Cancer Schmancer" (ilmus 2002). Vahepeal teatrilavalgi esinenud ja telereklaame teinud Fran Drescher mängis nimiosa komöödiasarjas "Living with Fran" (2005–2007).^[viide?]

2011. aastal ilmus temalt kolmas raamat, "Being Wendy", mille ta kirjutas koos Amy Blayga. See on lasteraamat tüdrukust, kes elab linnas, kus igaüks peab kodust väljas käies kandma oma sotsiaalse rolliga sildistatud kasti. Teosest sai New York Timesi bestseller.