Pjotr Vassiljevitš Zavadovski (10. jaanuar (vkj) 1738 Krasnovitši küla, Starodubi maakond, Tšernigovi kubermang − 10. jaanuar (vkj) 1812 Peterburi) oli Venemaa sõjaväelane (kindralmajor) ja riigitegelane, 1793. aastast krahv. Aastatel 1802−1810 oli ta esimene Venemaa keisririigi rahvaharidusminister. Tõeline salanõunik (1795).

Põlvnes XVII sajandi keskpaiku Ukrainasse elama asunud aadlisuguvõsast. Tema isa oli kasakavanem Vassili Vassiljevitš Zavadovski (1708−1771), ema Maria Mihhailovna Širai (1710−1753). Kasvas üles oma onu kasakas Širai kodus. Hiljem astus Orša jesuiitide kooli, kus tudeeris kreeka ja ladina keelt. Seejärel õppis Kiievi vaimulikus akadeemias, mille lõpetas 1760. aastal.

Pärast õpingute lõppu alustas 1760. aastal teenistust Väikevene kolleegiumis Gluhhovi linnas. Kolm aastat hiljem valiti ta 2. sotnja sotniku kandidaadiks. 1765. aastal oli ta sõjaväekirjutaja ja 1767. aastal Väikevene kolleegiumi sekretär. Ta pälvis 2. tegevarmee ülemjuhataja krahv Pjotr Andrejevitš Rumjantsevi tähelepanu ja 1768. aastal sai temast viimase salakantselei juhataja.

Alates 1769. aastast osales ta sõjategevuses türklaste vastu. Tema juhtimise alla anti väike väesalk, mis kaitses Dnepri jõe kaldaid. Benderi lähedal õnnestus tal tagasi lüüa türklaste rünnakud ja ta ülendati autasuks 1. järgu majoriks. 1770. aastal osales lahinguis Larga ja Kahuli all, kus paistis silma. 1771. aastal osales ta krahv Rumjantsevi alluvuses sõjategevuses Moldovas. Kaks aastat hiljem 1773. aasta juunis võttis osa Silistra ründamisest ja ülendati polkovnikuks. 1774. aastal valmistas ta koos Semjon Romanovitš Vorontsoviga ette Küçük Kaynarca rahulepingu teksti.

1775. aastal läks ta koos krahv Rumjantseviga Peterburi, kus teda esitleti keisrinna Katariina II. Peagi sai temast valitseja armuke ja talle sai omaks mitmed auavaldused. Juba samal aastal nimetati ta kabinetisekretäriks, 1776. aastal aga ülendati kindraladjutandiks ja kindralmajoriks. Samuti pälvis ta kaks kõrget ordenit ja talle kingiti Mogiljovi kubermangus 4000 talupoega. Tema edu pälvis aga kadedust ja 1777. aastal oli ta sunnitud paleest Potjomkini ja vürstinna Daškova intriigide tõttu lahkuma. Hoolimata oma positsiooni kaotamisest jäi ta keisrinnale truuks − ta oli järgnevad kümme aastat vallaline. Ja kui ta lasi keisrinnalt kingiks saanud Ljalitši külla rajada 250-toalise palee, nimetas ta selle Katariina II auks Jekaterinodariks; selle peamiseks kaunistuselemendiks oli keisrinna elusuuruses kuju.

Tänu oma sõbra Aleksandr Andrejevitš Bezborodko (1747−1799) toetusele oli ta ka edaspidi mõjukatel ametikohtadel. 1780. aastal sai ta salanõuniku teenistusastme ja nimetati senaatoriks; samuti sai temast aadlineiude kasvatusseltsi liige. Järgmisel aastal nimetati Peterburi aadlipanga juhatajaks ja 1782. aastal koolide peakomisjoni liikmeks. Alates 1786. aastast oli ta Riigi laenupanga juhataja. Järgmisel aastal nimetati Kõigekõrgema nõukogu liikmeks. 1794. aastast oli Riigi laenupanga peadirektor. 1795. aastal tõusis tõeliseks salanõunikuks.

Püha Rooma keiser Franz II andis 1793. aasta 27. juunil (vkj) talle ja tema kahele nooremale vennale Katariina II palvel krahvitiitli. Venemaa keisririigi krahvitiitli sai ta 1797. aasta 5. aprillil (vkj) keiser Paul I käest.

Uue valitseja ajal oli ta kuni 1797. aastani koolide peakomitee liige. 1798. aastal sai temast Assignaatpanga direktori kohusetäitja. Järgmise aasta lõpul sai aga avalikuks, et tema alluvad pangas − sekretär Matvejev koos arhivaar Nejoloviga − olid saanud pettusega 7000 rubla. Kuna selline tegevus leidis Zavadovski ametiajal aset juba kolmandat korda, oli ta sunnitud 1799. aasta novembris erru minema. Ta lahkus Peterburist ja elas oma Ljalitši mõisas politsei järelevalve all.

Pärast Aleksander I trooniletõusu naasis ta 1801. aasta kevadel õukonna juurde. Juba kuu aja pärast nimetati ta uuesti senaatoriks ja Kõigekõrgema nõukogu asemele loodud Alalise nõukogu liikmeks. 1802−1802 oli ta seadusloome komisjoni esimees.

1802. aasta nimetati ta esimeseks Venemaa keisririigi rahvaharidusministriks, kellena oli ametis 1810. aastani. Tema ametiajal viidi läbi mitmed haridusreformid: maakondades rajati uute õppeasutustena maakonna- ehk kreiskoolid, linnades gümnaasiumid. Koolivõrgustiku juhtimiseks loodi õpperingkonnad, mille keskusteks said ülikoolid. Tema ajal taasavati ülikoolid Tartus (1802) ja Vilnos (1803) ning asutati uued Kaasanis (1804) ja Harkovis (1805). Tema ajal alustas tegevust ka Peterburi pedagoogiline instituut.

Pärast Alalise nõukogu kaotamist ja selle asendamist Riiginõukoguga (1810) sai temast selle uue institutsiooni liige. Alates 1810. aastast kuni oma surmani oli ta Riiginõukogu seaduste departemangu esimene esimees.

Zavadovski suri 1812. aasta algul Peterburis 73-aastaselt ja maeti Aleksander Nevski suurkloostri Lazarevi kalmistule.

• Püha Georgi ordeni IV klass (10. juuni 1775)
• Püha Aleksander Nevski orden (12. veebruar 1786)
• Püha Vladimiri ordeni I klass (28. juuni 1786)
• Püha Anna ordeni I klass (5. aprill 1797)
• Püha Andreas Esmakutsutu orden (5. aprill 1797, briljandid 1805)
• Püha Jeruusalemma Johannese orden (8. jaanuar 1799)

• Poola Püha Stanislavi orden (1776)
• Poola Valge Kotka orden (1776)

Naitus 1787. aastal 49-aastaselt staabirittmeistri krahv Nikolai Fjodorovitš Apraksini tütre Veraga (1768−1845). Abielust sündis 13 last, kellest aga kaheksa surid noorelt.

• Шилов, Денис Николаевич. Государственные деятели Российской империи. Главы высших и центральных учреждений, 1802-1917. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Буланин, 2001. Lk 244-246.