Villem Leopold Saarsen (29. september 1891 Viljandi – 29. jaanuar 1982 Stockholm) oli Eesti sõjaväelane (kolonel), Eesti sõjaväeluure viimane ülem (1939–1940).

Kutsuti peale 1. detsembri riigipöördekatset 1925. aasta jaanuaris uuesti teenistusse ja oli aastatel 1925–1932 Kaitseliidu Tartu maleva pealik.

Õppis teenistuse kõrvalt aastatel 1925–1929 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1929. aastal. Korp! Sakala vilistlane, coetus 1925.

Seejärel õppis aastatel 1929–1933 Kõrgemas Sõjakoolis, mille lõpetas 1933. aastal.

1928. aastal õppis ka Pataljoniülemate kursusel ja oli aastatel 1932–1934 Tartus oleva 2. Üksiku Jalaväepataljoni ülem.

Määrati 1934. aasta juunis Eesti sõjaväe atašeeks Lätti ja Leetu.

Viidi 1939. aasta jaanuaris üle Sõjavägede Staapi ja kui sama aasta oktoobris Sõjavägede Staabi II (luure) osakonna ülem kolonel R. Maasing Saksamaale põgenes, siis määrati tema asemele.

Punase okupatsiooni alates vabastati Saarsen 5. juulil 1940 senisest ametist ja määrati Sõjavägede Staabi käsundusohvitseriks. Oli selge et teda ähvardab arreteerimine. Ta saatis oma pere valepassidega Saksamaale ja lahkus ka ise 8. juulil 1940 Saksa kaubalaeva masinaruumi peidetuna Eestist.

Elas järgnevalt Berliinis. Ja kui 1941. aasta juunis puhkes Saksamaa – NSV Liidu sõda, siis võeti ta Wehrmachti teenistusse. Lendas juulis 1941. aastal Soome, kust saabus septembris 1941. aastal Tallinna, kus formeeris Kriegsmarine alluvuses eestlastest rannakaitserügementi. 1942. aasta alguses pandi rügemendi ohvitserid valiku ette, et kas rügement läheb SS-i alluvusse või saadetakse laiali. Rügemendi ohvitseride nõupidamine valis teise variandi.

1942. aasta sügisest teenis ta Abwehri staabi osakonna Reval koosseisus Tartus.

1944. aasta septembris põgenes jälle koos perega Saksamaale. Ta määrati Wehrmachti koosseisus Posenis olnud 326. Eesti jalaväepataljoni ülemaks.

Pärast Saksamaa kapitulatsiooni viibis ta kolm aastat Lübecki-lähedases Schwartau laagris, mille ülemaks oli ta vend kapten Arthur-Johannes Saarsen. Villem Saarseni abikaasa koos tütardega elas Flensburgi laagris. Kui Saarsenite noorem tütar Nora abiellus ja läks elama Austraaliasse, sõitis sinna ka ema Halina, olles end Villem Leopoldist lahutanud.

1948. aasta mais sõitis Saarsen salaja paadiga Rootsi, kus sai 1949. aastal tööle Stockholmi Sõjaarhiivi.

Saarsen tegi kaastööd kohalikele Rootsi eesti ajalehtedele ja oli tegev väliseesti organisatsioonides, olles muuhulgas ka aastatel 1963–1966 Rootsi Eestlaste Esinduse III esinduskogu liige.

1953. aastal andis ta välja raamatu oma tädipojast Johan Laidonerist, kus on kasutatud hulk 1934. aastal Eestis ilmunud samanimelise raamatu materjali, kuid esitatud ka tollal teada olnud fakte ülemjuhataja elust järgnenud aastail.

1978. aastal andis Saarsen välja mälestusteraamatu "See mis ma nägin".

Kolonel Villem Leopold Saarsen suri 29. jaanuaril 1982 St. Görani haiglas Stockholmis 90-aastaselt. Kadunu soovil puistati ta tuhk merre, kuna kolonel oli avaldanud lootust, et merelained kannavad selle kodumaa randa.

Saarseni keskmine tütar, kirjanik Karin Saarsen elas alates 1949. aasta sügisest kuni oma surmani 2018. aastal Rootsis. Ka Villem Leopold Saarseni lahutatud abikaasa tuli Austraaliast Rootsi, kus suri aastal 1977. Aasta varem oli Rootsis surnud Saarseni vend Arthur-Johannes.

• Villem Saarsen, Johan Laidoner, Stockholm, 1953.
• Villem Saarsen, See mis ma nägin, Stockholm, 1978.

• Mati Õun, Jaak Pihlak, "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased", 2. kogumik, Tallinn: Sentinel, 2002, lk 96–97.

• Alfred Luts, "Heitluste keerises", I trükk - Stockholm: Välis-Eesti & EMP; I kd 1975, II kd 1976. II trükk – Tallinn: Olion, 2004.
• Harald Roots, "Kui võitluseta murdus mõõk", Tartu: Ilmamaa, 2010. (I trükk: Toronto, 1993).
• Ülo Uluots, "Nad täitsid käsku: Eesti ohvitseride saatus [1940-1941]", Tallinn, 1999.

• Ohvitseride andmekogu
• Villem Saarsen, "See, mis ma nägin". Katkend mälestusraamatust Tuna 2000, nr 3, lk 65–67.