See artikkel räägib keskaegsest kloostrist; praegu tegutseva kloostri kohta vaata artiklit Pirita uus klooster

Pirita klooster
Kloster Mariendal
Riik	Eesti
Asukoht	Pirita mäel, Pirita jõe ääres
Ehituse algus	1417
Sissepühitsemine	1436
Koordinaadid	59° 28′ 0,4″ N, 24° 50′ 9,9″ E
Pirita kloostri kirik

Pirita klooster oli Birgitiinide ordu klooster Tallinnas Pirital Pirita mäel, Pirita jõe ääres. Kloostri nimest tuleb ka eestikeelne kohanimi Pirita. Pirita klooster oli pühendatud neitsi Maarjale, mistõttu paikkond sai nimeks saksa keeles Marienthal, tõlkes Maarja org.

Pirita (Püha Birgitta ordu) klooster asutati 1407. aastal kolme hansakaupmehe^[1] – Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse – eestvedamisel. Krundi, väljaspool Tallinna linnasarast kinkis kloostrile kohalik Saksa ordu riik. 1411. aasta Johannes XXIII bullagga sai Pirita kloostri asutamine ametliku kinnituse. Kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt.

Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja selle kirik oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoone keskaegses Eestis. Birgitta ordu emaklooster asus Kesk-Rootsis Vadstenas aastast 1384. Pirita klooster Läänemere idakaldal oli selle ordu kolmas (kloostrid asusid Tallinna, Lübecki ja Stralsundi lähedal) tütarklooster.

Esimesed neli nunna saabusid Piritale juba 1412. aastal, Pirita kloostri kirik valmis ja pühitseti 1436. aastal.

Püha Birgitta asutatud Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest.

Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal. Kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.

Kloostrikoguduse vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus Jeesus Kristuse ja tema 12 apostli eeskujul oli 13 preestrit ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.

Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 lihtvenda). Nunnade ja munkade pool asusid teine teisel pool kirikuhoonet, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nii nais- kui ka meesklausuuri keskel oli nelinurkne õu, mis oli mõtisklemise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naisklausuurist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.

• 1412 Christina Tocke^[2]
• 1438 Kone
• p. 1449 Margarethe Woldicke (?)
• 1458–1462 Kunigunde Orgies
• 1474 Gertrud Wekebrod
• 1484 Gertrud
• Gertrud Orgies
• 1504 Birgitta [? Hafvestfer]
• 1526–1545 Birgitte Holstever
• Gertrud von Vietinghoff
• 1552?–1555 Margaretha Dönhoff^[3]
• 1564 Magdalena Soie või Zöge

 Pikemalt artiklis Pirita kloostri kirik

Pirita kloostri kirik, mille sisemõõtmed olid 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m²) oli suurim kirikuhoone keskaegses Eestis.

 Pikemalt artiklis Pirita vana kalmistu

Kloostri allakäik algas 1525. aasta reformatsiooni järel. 1564. aastal laastas klausuuri kahjutuli. 1575. aastal, Liivimaa sõja ajal, rüüstasid Vene väed Ivan Julma juhtimisel kloostrit esimene kord. Klooster põletati lõplikult maha 1577. aastal, kui seda rüüstasid Liivimaa sõja käigus Tallinna piiravad Vene väed Ivan IV juhtimisel. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, kus elasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.

Esimesed arheoloogilised väljakaevamised võeti Pirita kloostrivaremetes ette juba aastatel 1934–1936 Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori Sten Karlingi ja tema õpilase Armin Tuulse juhtimisel. Pärast Teist maailmasõda jätkati kloostrikompleksi väliuurimis-ja konserveerimistöid, viimati põhjalikumalt aastatel 1975–1983. Arheoloogilistel väljakaevamistel leitud rikkalik tarbekeraamika, peensepis ning ordusümboolikaga kuldsõrmused, annavad rangete ordureeglite taustal pildi hoopis luksuslikumast elulaadist.^[4]

 Pikemalt artiklis Pirita uus klooster

1992. aastal taotles Birgitta ordu juht ema Tekla Famiglietti Eesti valitsuselt Birgitta ordu Tallinna kloostri varemete rendilevõttu. 1994. aastal asusid Birgitta ordu nunnad Eestisse. Nad elasid esialgu Vatikani saatkonna hoones Kadriorus ja seejärel katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudusele tagastatud majas vanalinnas Munga tänav 4, kus asus ka nende ajutine klooster. Klooster taastati Pirital 2001. aastal, kui vana kloostri varemete lähedusse ehitati uus kloostrihoone.

• Saha kabel

• Wilhelm Siegfried Stavenhagen: Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966) ESTER Digitaalselt: kaadrid 5, 76–87
• Paul Johansen. Kalendrikatkend Pirita kloostrist. Vana Tallinn, III köide, Tallinna Ajaloo Selts, Tallinn, 1938. lk 24-27
• Villem Raam. Pirita klooster. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 48 lk
• "Pirita klooster AD MMI-MMXI." Toimetus: Ema Riccarda, Lagle Parek, Vello Salo, Ilmo Au. Illustreeritud. – Tallinn, Pirita klooster 2001. 80 lk. ISBN 978-9949-21-998-8
• V. Raam, J. Tamm. Pirita klooster. Ehitus ja uurimislugu. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, 84 lk

• Pirita kloostri koduleht
• Pirita klooster kultuurimälestiste riiklikus registris
• Villem Raam, Arhiivist: Pirita klooster, Eesti lugu. 17. detsember 1964