Palu-härghein ehk aas-härghein (Melampyrum pratense) on mailaseliste sugukonna härgheina perekonda kuuluv taimeliik.
Nimetus
Eestikeelne nimetus tuleb sellest, et ta kasvab palumetsades.[1]
Taime rahvapärased nimetused on vainu-jaanihein, karukaerad, varbalill, võihein.
Taksonoomia
Liigi ladinakeelne nimetus pärineb Carl von Linnélt.
Palu-härghein sarnaneb mets-härgheinaga.[2] Kõrglehed ei ole lillad nagu harilikul härgheinal.[3] Õied ei ole erkkollased nagu harilikul härgheinal ega tumekollased (kuldkollased)[1] nagu mets-härgheinal,[3] vaid on osalt valged, osalt kollased. Õied on mets-härgheina õitest peaaegu poole pikemad.[3]
Palu-härghein kasvab enamasti kuivemates ja kehvema mullaga paikades kui teised härgheinaliigid.[3]
Levik
Palu-härghein on Eestis tavaline.[2]
Kasvukoht
Kasvukoht on puittaimede lähedal (enamasti kuivas) hõredas palumetsas, eriti männikus,[3] ka segametsas, kasvukohtadel massiliselt.[1] Kuivades palumetsades on teda rohkelt.[3] Ta on palumetsade tüübirühma iseloomulik liik, tal ei ole seal toidupuudust.[1] Kasvab ka rabaservadel ja niitudel.[2] Eelistab happelist mulda,[2] kasvab sageli ka liivastes, kuivades ja väheviljakates kohtades.[1]
Välimus
Kõrgus on Eestis 10–30 cm[2] (10–40 (50) cm).[4]
Juured on väikesed, haustoritega teiste taimede juurtele kinnitumiseks.[4]
Nii varrelehtedel kui ka kõrglehtedel on leheserv alusel enamasti üksikute kõverdunud hammastega.[3] Lehetipud on teritunud.[1] Lehed on pehmed ja lopsakad.[1]
Õiekate on kaheli, õis on mõlemasuguline.[4] Tupp on lihtlehine, ka kroon on lihtlehine.[4] Õied on kahvatud või peaaegu valged,[3] Eestis umbes 1,5 cm[2] (1,5–2 cm;[3] õiekrooni pikkus 1–1,5 cm)[viide?] pikkused, tipuosas kollakad, alaosas kollakasvalged[2] (huuled kollased, putk valkjas).[viide?]
Seemned on küllaltki suured,[3] meenutavad sipelganukke.[1]
Elutsükkel
Palu-härghein on ühekojaline[4] üheaastane taim.[3]
Eestis õitseb juunist septembrini[2] (maist septembrini).[viide?]
Paljuneb tõhusalt seemnetega.[3] Seemned meenutavad sipelganukke, mistõttu sipelgad viivad neid kaasa.[1] Järgmisel aastal kasvab taim sama tihedalt.[3]
Ökoloogia
Palu-härghein on poolparasiit, kes kinnitub juurtega puu, põõsa või kääbuspõõsa juurele.[4]
tedred, metsised ja mõned muud maapinnal toituvad linnud söövad peamiselt palu-härgheina seemneid, metsised suvel ka lehti.[3] Kariloomad söövad teda, kuid söödaväärtus on madal.[4] Hendrik Relve järgi söövad tedred, metsised ja paljud sõralised teda lehtede pärast.[1] Teda söövad ka niidu-võrkliblika röövikud.[viide?]
Mürgisus
Palu-härghein on veidi mürgine. Tundlikumatel inimestel soovitatakse vältida tema mahla sattumist limaskestale.[3] Mürgistus tekitab kõhulahtisust, peavalu ja peapööritust.[4]
Rahvameditsiin
Rahvameditsiinis ravitakse haudunud varbavahesid pudruks hõõrutud palu-härgheina ülemise poolega, mis pannakse varvaste vahele.[3]
Austria rahvameditsiinis on palu-härgheina kasutatud reuma ja veresoonte lubjastumise raviks teena või padja sisuna.[viide?]
Viited
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Hendrik Relve. Palu-härghein. – Eesti elusloodus: Kodumaa looduse teejuht, Varrak 2001, lk 49.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Toomas Kukk. Eesti taimede kukeaabits, Varrak 2004, lk 242–243.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 Palu-härghein, bio.edu.ee
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Liigikirjeldus, bio.edu.ee
Välislingid
- Palu-härghein andmebaasis eElurikkus
You must be logged in to post a comment.