Magenta lahing oli Itaalia teise iseseisvussõja lahing, mis leidis aset 4. juunil 1859 Magenta linna lähedal Lombardia-Veneetsia Kuningriigis, mis kuulus Austria Keisririigi koosseisu. Keiser Napoleon III-l õnnestus juhtida Prantsuse-Sardiinia koalitsioon Austria marssali Ferenc Gyulay vastu võidule.

Napoleon III sõjavägi ületas Ticino jõe ning ründas taganema sunnitud Gyulay Austria armeed paremalt küljelt. Maastik polnud avar ning puud ja niisutuskanalid tegid keerukate manöövrite kordasaatmise võimatuks. Austerlased seadsid kohalikes taludes üles kaitsepunkrid. Põhiosa Prantsuse väest moodustasid 5000 keiserliku kaardiväe grenaderi, kes kandsid endiselt Esimese Keisririigi stiilis mundreid. Magneta lahing ei olnud mastaabilt eriliselt suur, kuid Prantsuse-Sardiinia liidu jaoks kujunes võit otsustavaks. Lahinguteenete eest tehti Patrice de Mac Mahonist Magneta hertsog ning aastal 1873 sai temast Prantsusmaa president.

Viited

  1. Ambès, Intimate Memoirs of Napoleon III: Personal Reminiscences of the Man and the Emperor, 1912, p. 148.

Kirjandus

  • Brooks, R. (2009). Solferino 1859: The Battle for Italy's freedom. Osprey Publishing. ISBN 978-1-84603-385-8.
No tags for this post.