Eesti kirjakeel on allkeel, mida kasutatakse kogu eesti keele alal[1]; sellises tähenduses vastanduvad talle kohamurded[1]. Mõne käsitluse järgi võidakse eesti kirjakeele all mõelda ka kirjutatud eesti keelt, vastandades talle suulist eesti kirjakeelt[1].
Eesti kirjakeele normi alus on õigekeelsussõnaraamat (ÕS), mida Eesti valitsuse ülesandel koostab Eesti Keele Instituut.
Kirjakeele kujunemine
Esimene eestikeelne kirjasõna on talletatud Henriku Liivimaa kroonikas 1215. aastal lausega "Laula, laula, pappi!", millega saarlased olevat kirikuõpetajat mõnitanud.[2]
Eesti kirjakeele arengusse andsid olulise panuse sakslased, kes tegid seda ristiusu levitamise eesmärgil, kuna 16. sajandil Eestisse jõudnud luterluse õpetus eeldas emakeelset usuõpetust. Keelt arendasid peamiselt Saksamaalt pärit pastorid. Esimene eestikeelne raamat, Wandradti ja Koelli katekismus ilmus 1535. aastal.[2]
1637. aastal ilmus Eesti grammatikakirjanduse aluseks olev pastor Heinrich Stahli keeleõpetus, lisaks andis pastor välja käsi- ja koduraamatuid.[2]
1739. aastal ilmus esimene eestikeelne tervikpiibel (6015 eksemplari).[2]
19. sajandi alguses uurisid rahvakeelt Otto Wilhelm Masing ja Kristjan Jaak Peterson, Masing andis välja Maarahva nädalalehe.[2]
1872. aastal asutati Viljandis Eesti Kirjameeste Selts ning eestikeelsete raamatute väljaandmine läks eesti haritlaste kätte.[2]
19. sajandil polnud välja kujunenud ühtset kirjakeelt, kõrvuti arenesid põhja-eesti ja lõuna-eesti kirjakeel. 1860-aastate rahvusliku liikumise käigus leiti, et vaja on ühist, murreteülest kirjakeelt. 20. sajandi jooksul jõuti ühtse keelevariandini.[2]
You must be logged in to post a comment.