Chicago suur tulekahju (inglise keeles Great Chicago Fire) oli Chicago kesklinnas aset leidnud suurpõleng, mis kestis 8. kuni 10. oktoobrini aastal 1871. Linna asustusest hävis laastavas tulekahjus ligikaudu 9 km², sealhulgas varises põrmu üle 17 500 ehitise. Hukkus umbes 300 inimest, rohkem kui 100 000 linnaelanikku jäi ilma oma kodudest.^[1]

Leegi süttimise täpne asukoht on välja selgitamata ning kindel põhjus ei ole leidnud tõendust. Pärimustes omistati sageli tuleläidet heinaküünile DeKoveni tänavas, mis kuulus iirlastest ümberasutajate perekonnale. Catherine O'Learyt ehk perenaist süüdistati hooletus lehmalüpsis, mil kodulooma jalahoobist olevat ümber kukkunud latern, mis süüdanud küüni varutud heina. Iiri-vastased meeleolud süvenesid veelgi enam, need iseloomustasid tolleaegset ühiskonda Ameerika Ühendriikides.^[2]

Tuli sai paikapidavalt alguse südalinnast edelakaares asuvast naabruskonnast. Pikemat aega kestnud kuivad ja soojad sügisesed ilmaolud ning üsna tuuline aastaperiood soodustasid tulekahju kiiret levikut, laialdaselt üle linna. Eelkõige kandus tuli asumitesse, mille hooned olid valdavalt ehitatud puitkonstruktsioonidega. Tulekahju levikul üle Chicago jõe lõunapoolse lookme kirdesse, hävines suurem osa kesklinnast. Lõõm ületas seejärel tuulest kantult jõe peamise haru suudmega Michigani järve, haarates suuresti endasse asustust niisamuti linna põhjaküljel.^[3]

1871. aasta suured tulekahjud olid koos Chicagos toimunud suurpõlenguga üheks märkimisväärseimaks elukorraldust ümber kujundavaks suurõnnetuseks Põhja-Ameerikas. Katastroofi järgselt täiustati linnaplaneerimist, ehitusstandardeid, tuleohutusmeetmeid ja tulekustutustehnikaid. Linn ehitati erinevaist allikaist pärinenud finantsiliste toetustega üles suurlinnana, tulekahju järgseteks taastamistöödeks saabus abikäsi nii lähedalt kui kaugemalt. Ühendkuningriigi annetuste toel asutati näiteks Chicago Rahvaraamatukogu.^[viide?]

• Michigani suur maastikupõleng (1871)
• Peshtigo metsatulekahju (1871)
• Huroni sadama tulekahju (1871)