Vahur Afanasjev (kodanikunimi Vahur Laanoja; 24. august 1979 Tartu – 10. mai 2021)^[1] oli eesti kirjanik, helilooja ja filmimees.

Vahur Afanasjev sündis Tartus. Ta õppis 1986–1995 Tartu 10. Keskkoolis, 1995–1998 Tartu 12. Keskkoolis ja 1998–2004 Tartu Ülikoolis ning sai 2002. aastal rahvamajanduse erialal bakalaureusekraadi. Magistriõpe meedia ja kommunikatsiooni alal jäi lõpetamata.

1998. aastast oli ta Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige ja 2006. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta töötas ajakirjaniku, meediaanalüütiku, loovkirjutaja (copywriter), reklaamiagentuuri loovjuhi ja suhtekorraldajana.

Aastatel 2005–2010 elas ja töötas ta Belgias. Sellest perioodist kõneleb ka raamat "Minu Brüssel".

Ta oli abielus ja tal on üks tütar.

Palvele defineerida Vahur Afanasjev on Vahur Afanasjev vastanud nii: "See on väga keeruline. Olen ikka mõtelnud sellele, et kui seisan Peetruse ees ja seal järjest küsitakse inimeste käest, kes sa oled, või kui tulnukad teevad loomaaia ja uurivad, mis loom sa oled, siis mõni inimene saab öelda: „Tere, mina olen Toomas, olen lukksepp“ või „Tere, mina olen Helgi, korrektor“. Mina ei saa." Ametnikutöö Brüsselis õpetas talle, et õnn ei ole rahas, ja näitas, kui tähtis on inimesele loominguline eneseteostus.^[2]

Afanasjev alustas kirjutamist 1995 luuletuste ja laulusõnadega. 1997–1998 avaldas ta kolm samizdat-kogu PipraFit Projektis koos Arstionuga (Priit Salumaa) pseudonüümi DJ Jumal all.

Esimesena avaldas tema teoseid ajakiri Vikerkaar (1998). Ta on avaldanud luulekogu "Kandiline maailm" (2000), jutukogu "Kanepi kirik" (2002), luulekogu "Kaantega viin" (2004), romaani "Kastraat Ontariost" (2005), luulekogu "Katedraal Emajões" (2006), jutustuse "Kaadrid otsustavad" (2007), romaani "Kosmos" (2008), aimeraamatu "Minu Brüssel" (2011), luulekogud "Eesti vaarao" (2013), "Kuidas peab elama" (2014), "Tünsamäe tigu" (2015) ja "Hõbehundi laulud" (2020) ning romaani "Õitsengu äärel" (2020). Tema kuulsaim teos, "Serafima ja Bogdan, ilmus 2017. Postuumselt ilmusid tema viimane originaalluulekogu "Tuulevaiksed aastad" (2021)^[3] ja viimane romaan "Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega" (2022)^[4].

Luulekogu "Katedraal Emajões" nimetati 2006. aasta Kultuurkapitali aastapreemia kandidaadiks luule kategoorias. Kandidaate oli 6 ja ta ei võitnud seda auhinda.^[5] Raamatu "Minu Brüssel" tunnustas Go Reisiajakiri teda 2011. aasta parima reisikirjaniku nimetusega, preemia läks jagamisele Peeter Sauteriga.^[6] Luulekogu "Tünsamäe tigu" pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2015. aasta luuleauhinna.^[7]

Käsikirjaga "Serafima ja Bogdan" saavutas ta 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha.^[8] Sama teos pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia,^[9] Virumaa kirjandusauhinna ja Balti Assamblee kirjandusauhinna^[10]. Romaan ilmus eesti keeles 2017. aastal ja vene keeles 2019. aastal. Oodata on tõlkeid poola, leedu ja inglise keelde. Tartu Uus Teater adapteeris teose lavastuseks "Serafima+Bogdan", mida mängiti 2021 ja 2022 suvel Kolkja külas Peipsiääre vallas.^[11] Afanasjev ei jõudnud teatrietendust näha, kuid oli kursis selle arendamisega ja osales esimesel lugemisel.^[12] Oodata on ka teosel põhinevat filmi,^[13] mille algse stsenaariumi arendamisel osales romaani autor ka ise.^[14]

Tartu linnakirjanikuna avaldas ta muu hulgas Tartu Postimehes kolumnisarja Tartu linnaosadest. Sari kandis pealkirja "Kuidas taluda Tartut" ning iga lugu kaunistas Artur Kuusi illustratsioon^[15] Sari ilmus ka samanimelise kogumiku kujul 2023. aastal.^[16]

Postuumselt ilmunud luulekogu "Tuulevaiksed aastad" nomineeriti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastaauhinnale.^[17]

Vahur Afanasjev on teadaolevalt ainus eesti kirjanik, kes on ühe teose vormistanud Vikipeedia artikli vormis. See ilmus nii ajalehes Eesti Ekspress^[18] kui ka kodulehel Ekspress.ee.^[19]

Afanasjev viljeles arvutimuusikat (projekt tra_art), eklektilist kitarrirokki, bluusi ja kantrit (projekt Kurluk Ulica) ning eksperimentaal-populaarset helikunsti (projekt Kannibal Elektor). Projektil tra_art ilmus CD koos raamatuga "Katedraal Emajões".

Afanasjev kuulus Eesti Autorite Ühingusse. Ta on teinud laulusõnu Orelipoisile, Skriimsilmale ja Päris Annyle. Afanasjev osales mitme projektiga Tartu kirjandusfestivali Prima Vista korraldataval "Laulvate kirjanike" kontserdil. Seejuures on tema laulud ka CD plaatidel "Laulvad kirjanikud"^[20] ja "Lutsuvad kivid – kirjanikud muusikas"^[21]. Ta lindistas enda laule ja avaldas neist mõne ka Youtube'is ("Hetk", "Sädemed").

2006. aastast tegeles Afanasjev filmikunstiga. Ta lõi lühikesi eksperimentaalfilme ning kasutas filmi loomiseks fotosid ja Microsoft Powerpointi tarkvara. Tema looming on eksperimentaalne ja autobiograafiline dokumentaalfilm "Teekond unelma lõppu" (2008), kus on jäädvustatud muuhulgas Tartu Noorte Autorite Koondise tegemisi, ning dokumentaalfilm "Rong Way" (2009), mis räägib rongisõidust Brüsselist Tallinna.

• 2007 Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse ergutuspreemia ("Kiirtee")
• 2010 aasta kirjanik ("Kastraat Ontariost")
• 2012 Go Traveli reisiraamatu preemia ("Minu Brüssel")
• 2015 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Tünsamäe tigu")
• 2017 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Serafima ja Bogdan")
• 2018 Elise Rosalie Auna nimeline Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia ("Serafima ja Bogdan")
• 2018 Virumaa kirjandusauhind ("Serafima ja Bogdan")
• 2018 stipendium "Ela ja sära"
• 2019 Tartu linnakirjaniku stipendium
• 2021 Balti Assamblee kirjanduspreemia (postuumselt, "Serafima ja Bogdan")

• Vahur Afanasjevi ajaveeb
• Vahur Afanasjev portaalis "Tartu ilukirjanduses"
• Most important of all is the person. Intervjuu Vahur Afanasjeviga. Estonian Literary Magazine 2/2018
• Teet Korsten "Virumaa kirjandusauhinna sai DJ Jumal", Põhjarannik, 15. aprill 2018
• http://www.looming.ee/arhiiv/vahur-afanasjev-24-viii-1979-10-v-2021/