
Spiridov (vene keeles Спиридов) oli Venemaa aadlisuguvõsa.
Ajalugu
Spiridovi suguvõsa kohta on teateid aastast 1580, mil Holmi vojevoodiks oli Ivan Spiridov (suri pärast 1580); temaga saab alguse ka suguvõsaliin. Tema järeltulija porutšik Aleksei Stepanovitš Spiridovi (suri 1682) pojad rajasid suguvõsa kolm haru. Vanema poja Sila Aleksejevitš Spiridovi ja keskmise poja Mitrofan Aleksejevitš Spiridovi liinid kustusid XVIII sajandi lõpul. Noorem vend major ja Viiburi komandant Andrei Aleksejevitš Spiridov rajas kõige tuntuma liini. Sellest harust võrsus mitu kõrget sõjaväelast ja riigitegelast.
25. veebruaril (ukj 9. märtsil) 1814 võeti admiral Aleksei Grigorjevitš Spiridov (1753−1828) Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.

Suguvõsa liikmeid
- Andrei Aleksejevitš Spiridov, major, Viiburi komandant
- Ivan Mitrofanovitš Spiridov (suri pärast 1764), kapten-kommodoor
- Grigori Andrejevitš Spiridov (1713−1790), admiral, Kroonlinna sadama ülemkomandant
- Aleksei Andrejevitš Spiridov (1714−1782), kindralporutšik
- Matvei Grigorjevitš Spiridov (1751−1829), tõeline salanõunik, kammerhärra, senaator, nimekas genealoog
- Aleksei Grigorjevitš Spiridov (1753−1828), admiral, Tallinna sõjakuberner
- Grigori Grigorjevitš Spiridov (1758−1822), brigadir, Moskva ülempolitseimeister ja tsiviilkuberner
- Aleksandr Matvejevitš Spiridov (1788−?), tõeline riiginõunik
- Mihhail Matvejevitš Spiridov (1796−1854), major, dekabrist
Spiridovi suguvõsa mõisavaldused
- Saaremaa:
- Uuemõisa (Neuenhof) (1819−1828, rendivaldus)
Kirjandus
- Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 440.
- Лобановъ-Ростовский, А. Б. Русская родословная книга. Томь второй. С.-Петербургъ: издание А. С. Суворина, 1895. Lk 248-251 [1].