Idakirik (ka idakristlus) on üks kahest kristluse põhiharust, koondnimetus kõigile Euroopast ida pool tekkinud ja arenenud kristlikele kirikutele.
Idakirikute tunnused:
- levisid Rooma impeeriumi idaosas (Süürias, Egiptuses) või väljaspool impeeriumi (Iraanis, Indias, Turkmeenias, Hiinas);
- levisid idamaades väljaspool kreekakeelset hellenistlikku kultuuriruumi;
- lähtusid Süüriast ja pidasid jumalateenistust süüria keeles (v.a koptid Egiptuses);
- võtsid kohe kristluse levitamisel kasutusele rahvuskeele ja muutusid rahvuskirikuteks (Armeenias, Etioopias).
Idakiriku jagunemine:
- õigeusu kirikud;
- vanad idakirikud ehk orientaalsed kirikud (monofüsiidid ja nestoriaanid);
- uniaatkirikud;
- muud kirikud ja usuühendused.