Kolmas Moosese raamat ehk 3. Moosese raamat (kreeka keeles Λευιτικός, ladina keeles Leviticus) on raamat Piiblis, milles on ära toodud Jumala poolt Iisraeli rahvale edasiandmiseks Moosesele antud õpetussõnad.

• Ohverdamisseadused (3 Mo 1:1-7:38)

1. peatükk. Põletusohver (olah). Põletusohver oli täielikult altaril ära põletatav ohver, mis sümboliseeris täielikku pühendumist Jumalale. Ohvriks toodi veis, lammas või kits, alati veatu isasloom. Ohverdaja pani käe looma pea peale, väljendades samastumist ohvriga. Kogu loom põletati altaril, mis tähendas täielikku loovutamist Jumalale. Seda ohvrit kasutati nii tänuks, pühendumiseks kui ka üldiseks lepitusvajaduseks.

2. peatükk. Roaohver (minhah). Roaohver oli tahke and, mis koosnes peenest jahust, õlist ja viirukist. Seda võidi tuua küpsetamata või küpsetatult. Väike osa põletati altaril, ülejäänu jäi preestritele. See ohver sümboliseeris tänu, pühendumist ja igapäevase töö viljade Jumalale toomist. Soola lisamine oli kohustuslik, see sümboliseeris liidulepingut Jumalaga.

3. peatükk. Tänu- ja rahuohver (šelem). Rahuohver oli ohver, mida söödi osaliselt koos pere ja kogukonnaga. See oli ühise söömaaja ohver. Ohvriks toodi veis, lammas või kits, isane või emane, kuid veatu. Rasv ja teatud siseorganid põletati altaril. Liha söödi pühas pidusöömingus, mis sümboliseeris rahu Jumalaga ja kogukonna ühtsust.

4. peatükk. Patuohver (hatta’t). Patuohver oli mõeldud tahtmatute pattude ja rituaalse ebapuhtuse puhastamiseks. Erinevad ohvrid sõltusid patustaja staatusest: ülempreester ja kogudus ohverdasid noore härja, vürst isase kitse, tavaline inimene emase kitse või lamba. Veri mängis keskset rolli ja seda piserdati või määriti altaril sarvedele. Ohver puhastas pühamu ja inimese, taastades korra ja puhtuse.

5. peatükk. Süüohver (ašam) ja täiendavad patuohvrid. 5. peatükk jätkab patuohvrite teemat, kuid lisab süüohvri, mis oli seotud konkreetse kahju või rikkumisega. Süüohver toodi siis, kui inimene oli rikkunud pühasid asju, teinud kellelegi materiaalset kahju, andnud valevande. Lisaks ohvrile tuli kahju hüvitada ja lisada sellele viiendik juurde. Peatükk kirjeldab ka olukordi, kus inimene ei teadnud, et ta on pattu teinud, ka siis toodi ohver.

6. peatükk. Ohvrite seadused preestrite vaatenurgast. Peatükk kordab ja täpsustab ohvrite reegleid, kuid nüüd preestrite kohustuste seisukohast. Põletusohver pidi põlema altaril öö läbi; preester hoolitses tule alalhoidmise eest. Roaohvri puhul kuulus osa altarile, ülejäänu preestritele; seda tuli süüa hapnemata. Patuohvri liha oli preestritele, kuid seda tuli süüa pühas paigas. Rõhutatakse, et ohvri veri ja liha pühitsevad kõik, mis neid puudutab — preestrid pidid olema ettevaatlikud, et mitte rikkuda püha korda.

7. peatükk. Süüohver ja rahuohvri reeglid. Peatükk lõpetab ohvrite seaduste kogumi. Süüohver (ašam) oli mõeldud konkreetse rikkumise heastamiseks; ohver oli preestritele. Rahuohvri liha tuli süüa kindla aja jooksul: tänuohvri puhul samal päeval, tõotus- või vabatahtliku ohvri puhul kahe päeva jooksul. Keelati süüa verd ja rasva, mis kuulusid altarile. Lõpus antakse kokkuvõte kõigi ohvrite seadustest, mis moodustavad preestriameti „õigusraamistiku“.

• Preestri institutsiooni sisseseadmine (3 Mo 8:1-10:20)

8. peatükk. Aaroni ja tema poegade pühitsemine Siin kirjeldatakse preestrite ametissepühitsemise rituaali, mille Mooses viib läbi Jumala käsul. Aaron ja tema pojad pestakse, riietatakse preestrirõivastesse ja võitakse õliga. Ohverdatakse pühitsusohvrid: patuohver, põletusohver ja eriline pühitsusohver. Veri pannakse Aaroni ja tema poegade paremale kõrvapõndale, pöidlale ja suure varba peale — märk täielikust pühendumisest. Preestrid jäävad seitsmeks päevaks kogudusetelgi juurde, et pühitsus oleks täielik.

9. peatükk. Preestrid alustavad teenimist. Pärast pühitsusnädalat hakkavad Aaron ja tema pojad esimest korda ametlikult ohverdama. Aaron toob ohvreid enda ja rahva eest: patuohvri, põletusohvri, roaohvri ja rahuohvri. Rituaalid viiakse läbi täpselt nii, nagu Mooses on õpetanud. Peatüki kulminatsioon: Issanda auhiilgus ilmub rahvale ja tuli tuleb Jumala juurest, põletades altaril ohvri. Rahvas langeb maha ja hõiskab — see on preestriameti ametlik kinnitamine Jumala poolt.

10. peatükk. Nadabi ja Abihu traagiline surm. Peatükk on dramaatiline ja hoiatav. Aaroni pojad Nadab ja Abihu toovad „võõrast tuld“, mida Jumal ei olnud käskinud. Jumala tuli lööb nad surnuks, see rõhutab, et pühas teenistuses ei tohi rikkuda Jumala täpseid korraldusi. Aaronile ja tema poegadele keelatakse avalik lein, sest nad on pühitsetud teenistusse. Jumal annab preestritele uue käsu: preestrid ei tohi teenistuse ajal juua veini ega vägijooki, et nad suudaksid eristada püha ja profaanne. Peatükk lõpeb pingelise stseeniga, kus Mooses pahandab preestritega, kuid Aaron selgitab, et nad ei saanud patuohvrit süüa, kuna olid leinas ja Mooses lepib sellega.

• Puhtus ja roojasus (3 Mo 11:1-16:34)

11. peatükk toob välja puhtad ja mittepuhtad loomad, linnud, roomajad.

12. peatükis antakse Moosese kaudu Iisraeli rahvale juhised, mis puudutavad sünnitanud naise rituaalset seisundit ja puhastusohvreid. Poeglapse sünni korral on naine rituaalselt ebapuhas 7 päeva. Kaheksandal päeval tuleb poisslaps ümber lõigata. Seejärel jätkub naise puhastusaeg veel 33 päeva. Tütre sünni korral on ebapuhtuse periood pikem: 14 päeva. Puhastusaeg kestab seejärel 66 päeva. Puhastusaja jooksul ei tohi naine puudutada pühasid asju ega minna pühamusse. Puhastusaja lõppedes peab naine tooma põletusohvri ja patuohvri (tavaliselt talle või tuvipoja), mille preester ohverdab, et ta saaks rituaalselt puhtaks.

13. peatükk. Naha- ja hallitushaiguste diagnoosimine. Peatükk annab preestritele väga detailse juhendi, kuidas tuvastada nahahaigusi, mida nimetati üldnimetusega “pidalitõbi” (heebrea tzaraat). Kirjeldatakse erinevaid nahamuutusi: paiseid, laike, põletusjälgi, valgeid karvu, süvenenud haavu. Preester pidi inimest uurima, isoleerima ja uuesti üle vaatama, et teha kindlaks, kas inimene on puhas või ebapuhas. Tzaraat ei puudutanud ainult inimesi vaid ka riided ja tekstiilid võisid muutuda rituaalselt ebapuhtaks hallituse või plekkide tõttu. Peatüki eesmärk oli kaitsta kogukonda ja hoida pühamu puhtust.

14. peatükk. Puhastamisrituaalid nahahaigustest ja majade hallitusest. Kui inimene oli haigusest paranenud, kirjeldab peatükk puhastusprotsessi, mis oli pikk ja mitmeosaline. Rituaal algas kahe linnu, seedripuu, iisopi ja karmiinpunase lõngaga — sümboolne puhastus. Järgnes seitsmepäevane puhastusaeg, raseerimine ja pesemine. Kaheksandal päeval toodi patuohver, põletusohver ja roaohver, et taastada inimese täielik rituaalne puhtus. Samuti kirjeldatakse, kuidas preester pidi majade hallitust uurima ja vajadusel maja puhastama või isegi lammutama. Peatükk rõhutab, et puhtus ei olnud ainult isiklik, vaid ka kogukondlik ja ruumiline.

15. peatükk. Kehalised eritised ja rituaalne puhtus. Peatükk käsitleb erinevaid kehalisi eritisi, mis tekitasid ajutise rituaalse ebapuhtuse. Meeste eritised on haiguslik voolus, seemnepurse. Naistel: menstruatsioon ja ebanormaalsed verejooksud. Iga eritis tekitas ajutise ebapuhtuse, mis mõjutas nii inimest ennast kui ka kõike, mida ta puudutas. Puhastumiseks oli vaja pesemist, ooteaega ja mõnikord ohvreid. Peatüki eesmärk oli kaitsta pühamu puhtust ja õpetada, et elu ja surma jõud (veri, keha funktsioonid) on Jumala ees tõsised ja pühad teemad.

16. peatükk. Lepituspäev (Yom Kippur). See peatükk on üks Leviticuse keskseid osi, kirjeldades aastast suurpuhastust, mil kogu rahva patud ja ebapuhtus eemaldati. Ülempreester Aaron pidi end pesema, kandma lihtsaid linaseid rõivaid ja tooma ohvreid enda ja rahva eest. Ohvriks toodi kaks kitse: üks tapeti patuohvrina ja teine, “patukits” ehk scapegoat, saadeti kõrbe, kandes rahva sümboolseid patte. Ülempreester piserdas verd kõige pühamas paigas, et puhastada pühamu rahva pattudest. See oli ainus päev aastas, mil ülempreester võis siseneda kardina taha, Jumala ligiolusse. Peatükk loob aluse hilisemale arusaamale lepituse, andestuse ja pühaduse tähendusest.

• Juhised kõlbeliseks eluks (3 Mo 17:1-27:34)

17. peatükk. Veri, ohvrid ja õige jumalateenistus. Selles peatükis seab Jumal piirid ohverdamisele, rõhutades, et kõik ohvrid tuleb tuua ainult kogudusetelki, mitte metsikutesse paikadesse ega väliste jumalate altaritele. Veri kuulub Jumalale, sest veri on elu, ja seetõttu on selle söömine rangelt keelatud. Peatükk kujundab arusaama, et elu on püha ja et Jumala poole pöördumine peab toimuma Tema seatud korra järgi.

18. peatükk. Pühadus pere- ja seksuaalsuhetes. Siin kirjeldatakse, millised seksuaalsuhted on keelatud, rõhutades, et Iisrael ei tohi järgida Egiptuse ega Kaanani rahvaste tavasid. Sugulastevahelised suhted, abielurikkumine, loomapilastus ja muud keelatud praktikad on esitatud mitte ainult moraalsete rikkumistena, vaid ka tegudena, mis rüvetavad maa ja kogukonna. Peatüki keskne mõte on, et pühadus algab kodust ja intiimsuhetest.

19. peatükk. Pühadus igapäevaelus. See peatükk on üks Leviticuse südamikke, sest siin öeldakse: “Olge pühad, sest mina, Issand, olen püha.” Seejärel avatakse, mida see tähendab igapäevases käitumises: ausus, õiglus, hoolimine vaestest, võõrastest ja puudega inimestest, õiglane kohtumõistmine, aus kaubandus, austus vanemate vastu ja armastus ligimese vastu. See peatükk ühendab rituaalse ja moraalse pühaduse üheks tervikuks, näidates, et Jumala pühadus peab peegelduma kõigis eluvaldkondades.

20. peatükk. Karistused pühaduse rikkumise eest. Kui 18. peatükk kirjeldas keelatud tegusid, siis 20. peatükk kirjeldab nende tagajärgi. Karistused on karmid, ulatudes kogukonnast väljaheitmisest kuni surmanuhtluseni. Eesmärk ei ole julmus, vaid kogukonna kaitsmine tegude eest, mis hävitavad pühaduse ja lõhuvad liidu Jumalaga. Peatükk rõhutab, et Iisrael peab eristuma teistest rahvastest, sest Jumal on nad eraldanud endale.

21. peatükk. Preestrite pühadus Preestritelt nõutakse veelgi kõrgemat pühaduse taset. Nad ei tohi end rüvetada surnutega, välja arvatud kõige lähedasemate sugulaste puhul. Preestrite abieluvalikud on piiratud ja ülempreestri jaoks veelgi rangemad. Preestri füüsiline terviklikkus on samuti oluline, sest teenimine pühamus nõuab sümboolset terviklikkust. Peatükk näitab, et mida lähemal on inimene Jumala teenimisele, seda suurem on tema vastutus.

22. peatükk. Ohvrite ja preestrite puhtus. Siin selgitatakse, et preestrid peavad olema rituaalselt puhtad, et süüa ohvritoite või teenida altaril. Samuti rõhutatakse, et ohvrid peavad olema veatud, sest Jumalale ei tohi tuua midagi vigast või puudulikku. Pühadus ei ole ainult sisemine hoiak, vaid ka väline korrapära ja austus Jumala vastu.

23. peatükk. Issanda pühad ajad. Peatükk kirjeldab Iisraeli aastaringi pühade rütmi: hingamispäeva, paasapüha, hapnemata leibade püha, uudsevilja päeva, nädalatepüha, pasunapüha, lepituspäeva ja lehtmajadepüha. Need pühad kujundavad rahva identiteeti ja meenutavad Jumala tegusid minevikus. Pühad ei ole lihtsalt kalendrisündmused, vaid kohtumised Jumalaga, mis annavad elule rütmi ja tähenduse.

24. peatükk. Pühamu kord ja õigusemõistmine. Peatükk algab juhistega, kuidas hoida pühamus igavest lampi põlemas ja kuidas asetada püha leiba Issanda ette. Seejärel jutustatakse lugu jumalateotajast, kelle tegu toob kaasa kogukonna otsuse tema üle. Lugu kinnitab põhimõtet, et Jumala nime austamine on kogukonna püsimise alus ja et õiglus peab olema erapooletu, kehtides nii põliselanikele kui võõrastele.

25. peatükk. Sabatiaasta ja juubeliaasta. Siin avatakse majanduslik ja sotsiaalne pühadus. Iga seitsmes aasta on maa puhkeaasta, mil põldu ei harita ja maa saab hingata. Iga viiekümnes aasta on juubeliaasta, mil võlad kustutatakse, maad tagastatakse algsetele omanikele ja orjad vabastatakse. See peatükk kujundab radikaalse arusaama, et maa kuulub Jumalale ja inimesed on vaid selle hooldajad. Majanduslik õiglus ja sotsiaalne tasakaal on osa pühadusest.

26. peatükk. Õnnistused ja needused. Peatükk kirjeldab, mis juhtub siis, kui rahvas peab või rikub Jumala seadusi. Kuulekuse korral lubab Jumal rahule, viljakusele, kaitsele ja oma ligiolule. Sõnakuulmatuse korral tulevad nälg, sõjad, pagendus ja maa laastumine. Kuid peatükk lõpeb lootusega: kui rahvas kahetseb ja pöördub tagasi, siis Jumal mäletab oma lepingut ja taastab nad. See on liidu teoloogiline süda.

27. peatükk. Pühendused ja tõotused. Viimane peatükk käsitleb seda, kuidas inimesed võivad pühendada Jumalale oma vara, loomad, põllud või isegi iseenda. Antakse juhised, kuidas neid pühendusi hinnata ja vajadusel lunastada. Peatükk rõhutab, et pühadus puudutab ka inimese omandit ja lubadusi ning et Jumalale antud tõotused on siduvad ja väärivad austust.

• Suur lepituspäev (3 Mo 16)
• Armasta oma ligimest (3 Mo 19:18)
• Juubeliaasta (3 Mo 25:8-55)