Ikonoklasm Bütsantsis

    Lihtne rist apsiidi laemosaiigil – näide ikonoklasmi aegsest kunstist Hagia Irene kirikus İstanbulis

    Ikonoklasm Bütsantsis (kreeka keeles Εἰκονομαχία, Eikonomachía, sõna-sõnalt 'võitlus piltide vastu') oli Bütsantsi impeeriumi raputanud religioosne, poliitiline ja sotsiaalne konflikt, mis toimus kahel perioodil: esimene ikonoklasm aastatel u 726–787 ja teine ikonoklasm aastatel 815–843. Konflikti keskmes oli vaidlus religioossete kujutiste – ikoonide – valmistamise ja austamise üle.[1]

    Konflikti osapooli nimetatakse ikonoklastideks ('pildipurustajad'), kes keelasid piltide kasutamise, ning ikonoduulideks ehk ikonofiilideks ('pildiaustajad'), kes kaitsesid ikoone. Tänapäeva arusaam konfliktist on keeruline, kuna peaaegu kõik säilinud kirjalikud allikad pärinevad võitnud poolelt – ikonofiilidelt, kes kujutasid oma vastaseid hereetikutena.[2][3]

    Põhjused ja ajalooline kontekst

    Ikonoklasmi teke oli mitmetahuline protsess, mille taga olid nii teoloogilised, poliitilised kui ka sotsiaalsed põhjused.

    Teoloogiline taust ja varakristlik traditsioon

    Ikonoklastide peamine teoloogiline argument tugines Piibli pildikeelule, eriti teisele käsule: "Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti..." (2Ms 20:4[4], 5Ms 5:8[5]). Kaasaegsete uurijate (nt Richard Price) hinnangul ei pidanud ikonoklastid ennast uuendajateks, vaid vastupidi – traditsiooni taastajateks. Nad osutasid asjaolule, et piltide kultuslik kasutamine (st nende austamine jumalateenistustel) oli Nikaia-eelsete kirikuisade poolt laialdaselt hukka mõistetud ning varane kristlus oli suures osas anikooniline (pildivastane). Ikonoklastid osutasid lisaks sellele, et nn "kirikuisade kuldajastust" ei olnud kedagi, kes pooldanuks piltide kultuslikku kasutamist. Ikonoklastide uskumus ja eesmärk oli pöörduda tagasi apostelliku ja varakristliku "puhta" usu juurde.[6]

    Ikonofiilide vastus, mis tugines varakeskaja traditsioonile ja hiljutisemale nn inkarnatsiooni teoloogiale, oli ikonoklastide vaatest vastuolus kristliku kiriku pärimuse ja Piibliga. Kirikuloo ekspert Richard Price on hinnanud ikonofiilide seisukohta sisuliselt "ajaloo eitamiseks" (virtually a denial of history), kuna nad eirasid varakristliku kiriku hoiakuid ja pärandit.[7]

    Poliitiline ja sõjaline kriis

    7. sajandi lõpul ja 8. sajandi algul tabasid Bütsantsi impeeriumi laastavad sõjalised kaotused islami kalifaadile, mis viisid suurte alade, sealhulgas Süüria, Egiptuse ja Põhja-Aafrika, kaotuseni. See tekitas impeeriumis sügava kriisitunde ja apokalüptilise meeleolu, et Jumal karistab riiki mingi ränga patu eest. Keiser Leo III, kes oli pärit impeeriumi idaosast ja edukas kindral, nägi selle patuna just laialt levinud ikoonide austamist. Islami kultuuri täielik pildivastasus, kuid eeskätt moslemite edukus lahinguväljas, võis olla üks tegur, mis mõjutas arusaama, et pildikeeld on Jumalale meelepärane.[8]

    Keisrivõimu ja kiriku suhe

    Ikonoklasm oli ka poliitiline vahend keisrivõimu tugevdamiseks. Ikoonide austamine oli eriti sügavalt juurdunud kloostrites, mis olid 8. sajandiks muutunud ülirikkaks, mõjukaks ja suures osas keisrivõimust sõltumatuks jõuks. Keisrid, eriti Constantine V, kasutasid ikonoklasmi ettekäändena, et rünnata kloostrite autonoomiat, konfiskeerida nende varasid ja allutada kirik kindlamalt riigi kontrollile.[1]

    Ikooni ülevõõpaja, Hludovi psaltri illustratsioon 9. sajandist. Ikonoduulid kujutasid oma vastaseid Kristuse ristilööjate sarnastena

    Vaidluse teoloogiline tuum

    Vaidlus ikoonide üle ei piirdunud pildikeeluga, vaid puudutas kristoloogia kõige sügavamaid küsimusi.

    Ikonoklastide argumentatsioon

    Ikonoklastide peamine argument, mis sõnastati Hieria kirikukogul (754), oli see, et Kristust on põhimõtteliselt võimatu kujutada. Nende loogika oli järgmine:

    • Kristusel on kaks olemust: jumalik ja inimlik, mis on lahutamatult ja segamatult ühendatud.
    • Kunstnik saab kujutada ainult Kristuse inimlikku, materiaalset keha. Kui seda tehakse, siis eraldatakse tema inimlik olemus jumalikust, mis on nestoriaanlik hereesia.
    • Kui aga väita, et pilt kujutab mõlemat olemust, siis segatakse jumalik (kujutamatu) ja inimlik (kujutatav) olemus kokku, mis on monofüsiitlik hereesia.

    Nende järeldus oli, et ainus tõeline Kristuse "ikoon", mille ta ise on andnud, on armulaualeib ja -vein.[6]

    Ikonoduulide argumentatsioon

    Ikoonide kaitsjate vastulause, mille sõnastas peamiselt Johannes Damaskusest ja hiljem Theodoros Studites, sai hilisema õigeusu teoloogia nurgakiviks.

    • Inkarnatsiooni argument: Peamine kaitse oli see, et kuna Jumal sai ise lihaks ja elas materiaalses kehas naatsaretlases Jeesuses, on mateeria pühitsetud. Kristuse inimliku kuju kujutamine kinnitab tema lihakssaamise reaalset ajaloolisust.
    • Eristus kummardamise ja austamise vahel: Nad tegid ülitähtsa vahe kreekakeelsetel terminitel: latreia (λατρεία), mis tähendab tõelist kummardamist ja on kohane ainult Jumalale, ja proskynesis (προσκύνησις), mis tähendab austuse avaldamist. Nad väitsid, et ikoonile osutatud austus ei jää puidu ja värvi juurde, vaid "kandub edasi" prototüübile ehk kujutatud isikule.[2][9]
    • Pühakirja ümbertõlgendamine: Kriitilise tähtsusega on asjaolu, et Septuaginta (kreekakeelne Vana Testament, mida kirikukogu kasutas) kasutab Teises käsus (2Ms 20:5) kujude kummardamise keelamiseks just verbi proskyneō – sama sõnatüvi, millest tuleneb proskynesis. Seega võttis Nikaia II kirikukogu pühakirjas selgelt keelavas tähenduses kasutatud termini ja andis sellele uue, lubava tähenduse, väites, et keeld puudutab vaid latreia’t. See on üks peamisi põhjuseid, miks kaasaegsed uurijad on pidanud ikonoduulide argumentatsiooni pühakirja osas problemaatiliseks.[6]

    Ikonoklasmi kaks perioodi

    Esimene ikonoklasm (726–787) ja keisrinna Irene

    Konflikt algas umbes 726. aastal keiser Leo III valitsusajal ja muutus eriti intensiivseks tema poja Constantine V ajal. Periood lõppes keisrinna Irene (valitses regendina alates 780, ainuvalitsejana 797–802) võimuletulekuga. Irene oli intelligentne, kuid poliitiliselt halastamatu ja võimuahne naine. Oma võimu kindlustamiseks lasi ta 797. aastal omaenda poja, keiser Constantine VI, vangistada ja torgata tal silmad peast, et muuta ta valitsemisvõimetuks. See tegi temast esimese naise, kes valitses Bütsantsi impeeriumi täieõigusliku keisrina (basileus).

    Tema eestvedamisel kutsuti 787. aastal kokku Nikaia II kirikukogu. Selle oikumeeniline staatus on aga problemaatiline, kuna osalema kutsuti vaid Irene hoolikalt valitud pooldajad ning selle eesmärk oli hukka mõista kõik teisitimõtlejad. Kirikukogu taastas ikoonide austamise ja defineeris selle teoloogilised alused, kuid selle otsused kutsusid esile tugeva vastuseisu Läänes.[10]

    Teine ikonoklasm (815–843) ja selle lõpp

    Pärast paarikümneaastast pausi taastas keiser Leo V 815. aastal ikonoklastliku poliitika. See teine periood oli aga vähem intensiivne. Konflikt lõppes lõplikult 843. aastal, kui keisrinna Theodora taastas ikoonide austamise. Seda sündmust hakati õigeusu kirikus tähistama kui "Õigeusu triumfi", mis märgistas ikonoklastliku vaidluse lõppu ja ikonofiilide teoloogia lõplikku võitu kirikus.

    Tagajärjed

    Küsimus kunstipärandi hävitamisest

    Traditsiooniliselt on arvatud, et ikonoklasmi käigus hävitati süstemaatiliselt peaaegu kogu varasem Bütsantsi kunstipärand. Kaasaegsed uurijad, nagu Leslie Brubaker ja Liz James, on selle pildi aga kahtluse alla seadnud. Arheoloogilisi tõendeid laiaulatusliku ja vägivaldse hävitustöö kohta on vähe. Tõenäolisemalt ei toimunud mitte niivõrd piltide purustamine, kuivõrd nende eemaldamine, ülevõõpamine või asendamine neutraalsemate motiividega, näiteks ristidega või ilmalike stseenidega. Kõige verisemad kirjeldused piltide purustamisest pärinevad ikonofiilidelt endilt ja on tõenäoliselt osa propagandast, et näidata oma vastaseid barbaarsetena.[1][11]

    Reaktsioonid Läänes ja lõhe süvenemine Roomaga

    Kuigi Rooma paavstid olid ikoonide pooldajad, tekitasid Nikaia II kirikukogu otsused ja keelekasutus Frangi riigis tugevat vastuseisu. Karl Suure õukonna teoloogid koostasid vastuseks teose Libri Carolini, mis mõistis hukka nii ikonoklastide pildirüvetamise kui ka ikonoduulide "ebajumalikuna" näiva piltide austamise. Frangid leidsid, et pildid on lubatud vaid hariduslikul ja dekoratiivsel eesmärgil, kuid igasugune austusavaldus neile on vale. Frankfurdi sinodil (794) mõistsid frangi piiskopid Nikaia II otsused ametlikult hukka. See teoloogiline konflikt süvendas veelgi lõhet ladinakeelse Lääne ja kreekakeelse Ida vahel ning kiirendas paavstide poliitilist eemaldumist Bütsantsist ja lähenemist frankidele.[2][12]

    Bütsantsi kunsti ja teoloogia defineerimine

    Pärast konflikti lõppu sai ikoonist Bütsantsi õigeusu keskne ja teoloogiliselt defineeritud osa. See pani aluse uuele kunsti õitsengule, mida tuntakse Makedoonia renessansina.

    Mõju reformatsioonile

    Bütsantsi ikonoklasmi teoloogilised argumendid ja ajalugu mõjutasid hilisemat reformatsiooniliikumise pildirüüstet Euroopas.[13]

    Viited

    1. 1 2 3 Brubaker, Leslie; Haldon, John (2011). Byzantium in the Iconoclast Era, c. 680-850: A History (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0521430937.
    2. 1 2 3 Noble, Thomas F. X. (2009). Images, Iconoclasm, and the Carolingians (inglise). Philadelphia: University of Pennsylvania Press. ISBN 978-0812241419.
    3. ↑ Cameron, Averil (2014). Byzantine Matters (inglise). Princeton: Princeton University Press. ISBN 978-0691157634.
    4. ↑ "Teine Moosese raamat 20:4". piibel.net.
    5. ↑ "Viies Moosese raamat 5:8". piibel.net.
    6. 1 2 3 Price, Richard (tõlk.) (2018). The Acts of the Second Council of Nicaea (787) (inglise). Liverpool: Liverpool University Press.
    7. ↑ Price, Richard (tõlk.) (2018). The Acts of the Second Council of Nicaea (787) (inglise). Liverpool: Liverpool University Press. Lk 1–15.
    8. ↑ Haldon, John (2016). The Empire That Would Not Die: The Paradox of Eastern Roman Survival, 640-740 (inglise). Cambridge, MA: Harvard University Press. ISBN 978-0674088771.
    9. ↑ Pelikan, Jaroslav (1974). The Spirit of Eastern Christendom (600-1700). The Christian Tradition: A History of the Development of Doctrine, vol. 2 (inglise). Chicago: University of Chicago Press. ISBN 978-0226653730.
    10. ↑ Herrin, Judith (2001). Women in Purple: Rulers of Medieval Byzantium (inglise). Princeton: Princeton University Press. ISBN 978-0691117805.
    11. ↑ James, Liz (2017). Mosaics in the Medieval World: From Late Antiquity to the Fifteenth Century (inglise). Cambridge: Cambridge University Press.
    12. ↑ McKitterick, Rosamond (2008). Charlemagne: The Formation of a European Identity (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0521886727.
    13. ↑ B. Schildgen. Destruction: Iconoclasm and the Reformation in Northern Europe. - Heritage or Heresy, 2008

    Kirjandus

    • Pelikan, Jaroslav. The Spirit of Eastern Christendom (600-1700). The Christian Tradition: A History of the Development of Doctrine, vol. 2. Chicago: University of Chicago Press, 1974.
    • Cameron, Averil. Byzantine Matters. Princeton: Princeton University Press, 2014.

    Välislingid

    allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Ikonoklastid