Valter Udam (26. august 1926 Vastse-Antsla vald, Urvaste kihelkond, Võrumaa – 26. märts 2001 Tallinn), oli Eesti NSV partei-, riigi- majandus- ja ühiskonnategelane.

NLKP liige aastast 1952.

Alates 1943. aastast, Eesti NSV-s majandus-, sotsiaal- ja poliitilisel tööl. Valga raudteejaama depoo üliõpilane, aastail 1944–1950 teenis Nõukogude armees, Teise maailmasõja osaline (major^[1]).

Töötas Eesti LKNÜ Tallinna Linnakomitees, Tartu oblasti Võnnu MTJ-is, ELKNÜ Tartu rajoonikomitee I sekretär, EKP Vastseliina Rajoonikomitee osakonnajuhataja, lõpetas põllumajandustehnikumi ja EKP Keskkomitee Vabariikliku Parteikooli.

EKP Vastseliina Rajoonikomitee sekretär, 1959–1963 EKP Võru rajoonikomitee I sekretär, EKP Keskkomitee organisatsiooni- ja parteitöö osakonna inspektor, 1970–1978, EKP Viljandi rajoonikomitee I sekretär, 1978–1988 EKP Pärnu rajoonikomitee I sekretär.^[2]

NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi dekreediga 11. septembrist 1985 omistati talle sotsialistliku töö kangelase aunimetus Lenini ordeni ning sirbi ja vasara kuldmedaliga.

Ta valiti Eesti NSV Ülemnõukogu VIII, IX, X, XI koosseisu saadikuks.

1986. aasta EKP XIX Kongressil valiti ta EKP Pärnu Rajoonikomitee I sekretärina EKP Keskkomitee liikmeks.

Eesti iseseisvuse taastamise järel oli Valter Udam vabakutseline ajakirjanik.

Valter Udam hukkus 26. märtsl 2001 Tallinnas liiklusõnnetuses.^[3]

• "Vastutus". Publitsistlik näidend kahes vaatuses. Tallinn: Perioodika, 1985, 56 lk, Loomingu Raamatukogu nr 27
• "Taasiseseisvumise raske tee ehk Vene impeeriumi lagunemise algus". Ilo. 1993, 215 lk, ISBN 9985570103
• "Talust taluni. Põllumajandus läbi aegade". Tallinn: Ilo, 1994, 204 lk, ISBN 9985570251
• "Elust endast. Vastutus". Tallinn: Ilo, 1999, 286 lk, ISBN 9985572300

• Eesti NSV Ülemnõukogu X koosseis. Biograafiline lühiteatmik. Tallinn: Eesti Raamat 1981 - Lk 271
• Удам Вальтер Янович
• Valter Udam elust endast. Õhtuleht, 28. detsember 1998