Vakus (ka: vakk) oli maksustuspiirkond keskaegsel Vana-Liivimaal ja tõenäoliselt ka hilisrauaaegses^[1] Eestis.

Bathasar Russowi Liivimaa kroonika kohasel^[2] olid Vana-Liivimaa isandate ja aadlike külad jagatud vakustesse: suuri ja jõukaid külasid oli ühes vakuses üks või kaks, väikesi ja vaesemaid aga enam kui üks, nii et isandatel ja aadlikel oli tema külade arvu järgi mitu vakust. Läänistamata maadel oli vakused enamasti ühe kihelkonna piires ja allusid ametimõisadele. Ametimõisates kehtis kohati veel 16. sajandi keskpaiku kord, et mitte talud, vaid vakused pidid saatma inimesi korratööle vastavalt mõisa vajadustele.

Keskajast on teada, et maksu koguti vakuselt enamasti kaks korda aastas: talvel ja sügisel. Sel puhul said maksukoguja ja talupojad (talumehed ja vabatalupojad) kokku ning lisaks maksude (hinnuse) maksmisele peeti ka pidu. Seda üritust on nimetatud vakusepeoks ehk vakuseks.

Maksustuspiirkonnana säilis vakus ka varauusajal Eestimaa Taani Saaremaa halduskonnas, mis oli jagatud ametkondadeks (15) ja vakusteks,^[3] ja Rootsi valitsusajal. 1570-ndate aastate arvukad läänistamised nõrgendasid tugevasti vanu vakuseorganisatsiooni tavasid, kuni Södermanlandi hertsog Karl 1601. aastal kehtestas uue maksusüstseemi (ilma vakuandamiteta)^[4].

Sõnad 'vakus/vakk' maksustuspiirkonna tähenduses lähtuvad vakast kui anumast ja mahuühikust. Sõna on eesti/liivi päritolu. Alamsaksa keeles on wacke laensõna, mis levis kogu keskaja Liivimaal.^[5] Läti keeles oli vastav sõna vene keelest laenatud pagasts, mis tänapäeval tähistab valda.

• Linnusepiirkond
• Vakuraamat, Vakujaosed
• Vakukohus

• Valter Lang, Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Lisandeid muistse haldusstruktuuri uurimisele peamiselt Harjumaa näitel. - Keskus - tagamaa - ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Muinasaja teadus, 2002 nr 11, lk 125 - 168. Tallinn, ISBN 998550349X