Liiklus on jalakäijate või sõidukite liikumine ja paiknemine teel. Teedel liiklevad liiklejad, kaasaarvatud jalakäijad, loomad ja (ühis)sõidukid. Liiklusseadused on seadused, mis reguleerivad nii liiklust kui ka sõidukeid. Korraldatud liikluses on üldiselt hästi väljakujunenud prioriteedid, sõidurajad ja liikluskorraldus ristmikel.^[1][2]

Maanteeliikluse reeglid on kohustuslikud kõikidele liikluses osalejatele, sealhulgas sõidukijuhtidele, jalakäijatele ja reisijatele. Määruseid ei pea järgima ainult tänavatel ja teedel, vaid ka kõigis teistes kohtades, kus liiklus on võimalik: metsa- ja jääteedel, põldudel ning suletud aladele. Liikluseeskirjad edendavad turvalist ja kiiret liiklust. Reeglid reguleerivad sõidukite asukohta sõiduteel, asukoha muutmist, möödumist, seisma jäämist, parkimist ja ristmiku ning raudtee ületamist. Samuti kehtestavad need kiiruspiirangud asustatud aladel. Eeskirjade rikkumise korral näeb seadus ette kriminaalmenetluse, trahvi või distsiplinaarmeetmed olenevalt rikkumise olemusest ja tagajärgedest.

Jalakäijate reeglid

Eestis on parempoolne liiklus. See tähendab, et autod sõidavad paremal pool teed ja ka jalakäijad liiguvad kõnniteel paremal pool. Kui aga jalakäijatel on vaja liikuda maanteel, on nad kohustatud liikuma vasakul pool teed, et neil oleks võimalik kõndida sellel teepoolel, kus vastutulevad autod on neile lähemal.. See tagab nii autojuhtide kui ka jalakäijate ohutuse.^[3]

Tihitipeale peavad jalakäijad ületama teed. Seda tehes peavad nad olema ettevaatlikud ja arvestama liiklusega. Paljudes teeületuskohtades on jalakäijad jäetud tee ületamise eest täielikult ise vastutama. See tähendab, et nad peavad jälgima teed ja ületama selle ainult siis, kui liiklus neid ei ohusta. Suurema liiklussagedusega linnades on jalakäijate ohutuse tagamiseks välja ehitatud jalakäijate ülekäigurajad, mille nähtavus on üldjuhul tagatud fooride ja teekattemärgistusega. Mõnes riigis on nii-öelda nutikad jalakäijate ülekäigukohad, kus jalakäija peab vajutama nupule, et anda teada oma soovist ületada teed. Foorid kasutavad seda informatsiooni, et planeerida liiklust. See tähendab, et kui ei ole jalakäijaid, kes tahavad teed ületada, siis ei jää liiklus mõttetult seisma. Mõnedes riikides jälgivad liiklust radar või teepinnal asuvad elektromagnetilised sensorid. Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist veenduma, et tulevad sõidukid võtavad hoo maha või jäävad seisma, et jalakäija üle lasta. Jalakäijad ületavad tihti teed ka kohtades, kus pole selleks ette nähtud liiklusmärke, ülekäigurada ega foore. ^[1]

Möödasõit teistest sõidukitest võib olla ohtlik. Möödasõitmise raskus tuleneb sellest, et ohutuks manööverdamiseks vajatavat ruumi on keeruline hinnata. Nii ühe sõidurajalisel kui ka mitmesõidurajalisel teel manööverdamine kujutab endast ohtu ja vajab äärmist ettevaatust. Kui möödasõidumanöövri sooritamine ei ole ohutu, siis ei tasu seda teha ja tuleb oodata, kuni see on ohutu. Möödasõitu tehes peab:

• kinni pidama kiiruspiirangutest;
• veenduma, et tee oleks vaba ja manöövriks piisavalt ruumi;
• jälgima peegleid;
• enne sõiduraja asukoha muutmist kontrollima muude sõidukite pimeala.^[4]

Ühesuunalised teed paiknevad tavaliselt linnaaladel. Ühesuunalise tee tunneb ära liiklusmärkide ja teemärgistuse kaudu. Kui sõita ühesuunalisel tänaval, kus on mitu sõidurada, tuleb alati valida see, kus on kõige ohutum. Järgida tuleb kiiruspiirangut ja säilitada liiklusvooga kooskõlas olev kiirus. Kui vastu sõidab sõiduk, siis ei tasu paanitseda. Tuleb aeglustada ja proovida saada vastu tuleva juhi tähelepanu. Selleks tuleb vilgutada esitulesid ja lasta signaali. Kui sellest kasu ei ole, tuleb jääda tee äärde ja lasta sõidukil mööduda. Ühesuunaliselt tänavalt välja sõitmisel tuleb otsida liiklusmärke, mis näitavad, kas pöörata saab ühe- või kahesuunalisele tänavale. Vasakpöörde tegemiseks tuleb kasutada vasakpoolseid radu ja parempöördeks parempoolseid radu. Tagasipööre on ühesuunalisel tänaval keelatud, erandjuhul tohib juht vastassuunas tagurdada ainult manöövriks, kuid ei tohi tagurdada ristmikule.^[5][6]

Kui tänav on piisavalt lai, et mahutada mitu sõidukit üksteise kõrvale liiklema, siis organiseerib liiklus end ise sõiduradadeks, mis on paralleelsed liikluskoridorid. Mõnel teel on iga sõidusuuna jaoks üks, teisel mitu sõidurada. Enamikus riikides kasutatakse teekattemärgistust, et selgelt märkida iga sõiduraja piirid ja sõidurada, mida tuleb kasutada. On riike, kus sõidurada märgistatud pole ja juhid järgivad neid enamasti pigem intuitsiooni järgi. Kui teel on mitu sõidurada, mis lähevad samas suunas, võib juht tavaliselt sõidurada vahetada, kuid seda peab tegema viisil, mis ei tekita teistele sõitjatele ebamugavusi. Eestis kehtib parempoolne liiklus.

• Kiirema liikluse jaoks ettenähtud sõidurada on vasakul.
• Aeglasema liikluse jaoks ettenähtud sõidurada on paremal.
• Möödasõit on lubatud vasakult ja mõnikord paremalt, näiteks asulates.^[1]

Kiiruspiirang on maksimaalne lubatud kiirus, välja arvatud juhul, kui liiklusmärk kohustab teisiti. Eesti kiiruspiirang asulasisesel teel on 50 km/h ja maanteel 90 km/h. Suvel on kiiruspiirang mõnedel maanteedel 110 km/h. Juhti, kes ületab ettenähtud kiiruspiirangut, saab karistada rahalise trahvi, vahistamise, auto juhtimise õiguse äravõtmise või sõiduki konfiskeerimisega.^[7]

Kui mootorsõidukijuhid ja jalakäijad käituvad üksteisega lugupidavalt, arvestades eesõigust – üks inimene kasutab sõiduteed ja teine ootab oma käiku –, siis on liiklus sujuv. Enamik maailma sujuvast liiklusest põhineb süsteemil, mis võimaldab hoida inimesi, kes kasutavad neid teid ohutult. Enamikus piirkondades, kus liiklus on sujuv, järgivad sõidukijuhid ja jalakäijad liiklusmärke, mis näitavad selgelt, kus on liiklusrajad ja ristmikud. Kuigi paljud riigid on vastu võtnud sujuvad liiklusmudelid, ei kasuta kõik riigid samu märke ega valgusfoore, mis näitavad, millal peatuda, millal liikuda või kuhu pöörata. Olenevalt asukohast võivad kehtida eri reeglid, kui märgid või valgusfoorid puuduvad. Pööramisreeglid varieeruvad samuti kogu maailmas, seega tuleks enne reisimist tutvuda sihtriigi liiklusreeglitega, et olla kindel nende järgimises.^[8]

• Liikluskorralduse projekt
• Liiklusskeem
• Pööratav sõidurada