Alfonso Maria de Liguori CSsR (27. september 1696 – 1. august 1787) oli Sant'Agata de' Goti piiskop, filosoof, teoloog, kirjanik ja helilooja. Ta oli redemptoristide ordu asutaja. Ta on katoliku kiriku pühak ja üks kirikudoktoritest. Tema mälestuspäev on 1. august^[1].

Alfonso Maria de Liguori sündis 27. septembril 1696 Napoli lähedal Marianellas^[2]. Tema vanemate soovil sai ta hea hariduse, õppides filosoofiat, kirjandust ja kunsti^[3]. Lisaks sellele õppis ta ka ratsutamist ja vehklemist, kuid müoopia ja astma tõttu oli ta sõjaväeliseks karjääriks kõlbmatu^[4]. Oma hilisemas elus kannatas ta ka artriidi all^[5]. Ta asus õppima Napoli ülikoolis. 16-aastaselt lõpetas ta kooli doktorikraadiga õigusteadustes^[6]. 18-aastaselt liitus ta mertsedariaanide orduga^[3].

Liguorist sai edukas jurist, kuid peale tähtsa kohutmenetluse kaotamist lahkus ta ametist. Liguori liitus oratoorlaste orduga ning kavatses preestriks hakata. Kuigi ta isa oli sellele algselt vastu, pühitseti Liguori lõpuks 1726. aasta 21. detsembril preestriks. Ta sai lihtrahva seas tuntuks oma jutluste poolest. Lisaks hoolitses ta väga vaeste eest^[3]. 1732. aastal asutas ta redemptoristide mungaordu, mille eesmärgiks seatigi vaeste eest hoolt kandmine. Liguori jutlustas ka jansenismi vastu.^[7] Liguori pidas koos ordu liikmetega jutlusi üle terve Napoli kuningriigi territooriumi.

Liguori oli 1752. aastal halva tervise tõttu sunnitud maal jutlustamisest loobuma. 1762. aastal nimetati ta paavst Clemens XIII poolt Sant'Agata de' Goti piiskopiks. Oma ametiajal hoolitses ta tihti rahva eest, jagades neile põudade ja haiguspuhangute ajal toitu.^[6]

1767. aastal tabas Liguorit ränk reumahoog, mille tagajärjel jäi tema kael elu lõpuni ettepoole sirutatuna paigale. 1775. aastal astus ta paavst Pius VI loal piiskopiametilt tagasi. Elu lõpuni elas ta Paganis. Alfonso Liguori suri seal 1. augustil 1787.^[6]

Alfonso Liguori kuulutati 15. septembril 1816 paavst Pius VII poolt õndsaks. 1839. aasta 26. mail kuulutati ta paavst Gregorius XVI poolt pühakuks.^[8] Ta on pihiisade kaitsepühak^[9].

Alfonso Liguori oli väga viljakas kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud 63. keelde. Tema teostel on olnud suur mõju katoliikliku teoloogia üle, mistõttu kuulutati ta 7. juulil 1871 paavst Pius IX poolt kirikudoktoriks.^[10] Liguori kirjutas elu jooksul üle 100 teose^[3]. Neist tuntuimad on "Theologia moralis", "Le glorie di Maria", "Pratica di amar Gesù Cristo", "Uniformità alla Volontà di Dio (Liguori olevat lasknud seda teost endale ette lugeda, kui tema enda silmanägemine selleks liiga kehv oli^[11])" jt.

Liguori palved iga nädalapäeva jaoks on avaldatud ka 2024. aastal ilmunud eestikeelses katoliku palveraamatus^[12].

Liguori maalis oma esimese suurtöö 23-aastaselt. Tema töödest on kõige tuntumad "Kristus ristil" ja tema maal Neitsi Maarjast.^[13][14]

Liguori kirjutas ka mõne kirikukoraalid. Tuntuimad on "Tu scendi dalle stelle" (kirjutatud 1732. aastal, teose meloodiat kasutas hiljem oma klaverisonaadis K513 Domenico Scarlatti^[15]) ning "Gesù mio con dure funi".^[16]

Mitmed Liguori palved on ka teiste heliloojate viisistatud. 1843. aastal avaldati Liguori tekstid Simon Sechteri meloodiatega kogumikus "Des heiligen Alphons von Liguori geistliche Gesänge".^[17]