Venemaa Föderatsiooni relvajõud (vene keeles Вооружённые силы Российской Федерации) on Venemaa sõjavägi, mille koosseisu kuuluvad maaväed, õhu- ja kosmosejõud, sõjalaevastik ja eri väeliigid: õhudessantvägi, kosmoseväed, strateegilised raketiväed, erioperatsioonijõud ning relvajõudude tagalateenistus.

Ajalugu

Venemaa relvajõudude reform aastatel 1997–2015

Pikaajalise relvajõudude reformi kavade kohaselt:

  • kavatseti reorganiseerida alates 1998. aasta 1. jaanuarist Venemaa strateegilised raketiväed, Venemaa kosmoseväed ja Venemaa õhutõrjevägede raketiväed ühiseks väeliigiks – Venemaa strateegilisteks raketivägedeks, mis koosnevad raketiarmeedest, kosmosetehnika lennujuhtimise sõjaväeosadest ja asutustest;
  • reorganiseerida 1998. aasta 1. jaanuarist maavägede ülemjuhataja valitsus maavägede peavalitsuseks;
  • reorganiseerida 1999. aasta 1. jaanuarist õhujõudude ja õhutõrjejõudude baasil ühine väeliik Õhujõud;
  • anda 1999. aasta 1. jaanuarist sõjaväeringkondadele operatiiv-taktikaliste väekoondiste ülesanded ning anda neile juhtimisülesanded kõigi territooriumil asuvate relvajõudude väe- ja relvaliikide väeüksuste üle:

Sõjaväereformi etapis, mis lõppes 2012. aastal, oli kavas vähendada relvajõudude isikkoosseisu ning likvideerida suur osa isikkoosseisuga komplekteerimata sõjaväeüksusi: maavägedes – 1890-st säilitatakse 172 üksust; õhujõududes: 340-st säilitatakse 180; sõjalaevastikus 240-st säilitatakse 123; raketivägedes: 12-st 8, kosmosevägedes: 7-st 6 ja õhudessantvägedes 6-st 5 väeosa.[1]

Teenistus

2001. aastal kaitseminister Sergei Ivanovi juhtimisel tehtud reformi käigus alustati lepinguliste sõjaväeosade komplekteerimist (pilootprojektina komplekteeriti ühena esimestest 76. õhudessantdiviisi polk), samuti lühendati kohustusliku ajateenistuse aega seniselt 2 aastalt – 2007. aastal 1,5 aastale ja 2008. aastal ühele aastale.

Relvajõudude isikkoosseisu oli plaanis aastatel 2010–2016 vähendada 1 300 000-lt – 1 000 000-le. Suurem osa relvajõudude isikkoosseisu vähendamisest tuli saavutada 15% ohvitseride koondamisega 355 000 ohvitserist kavatsetakse alles jätta 150 000,[2] samuti plaaniti likvideerida allohvitserist üleajateenija – praporštšiku auaste, kelle ülesandeid pidid täitma seersandid.[3] Venemaa relvajõudude isikkoosseis koosneb tänapäeval ajateenistuskohuse ja lepingu alusel komplekteeritavatest sõjaväelastest.

Sõjaväeringkonnad 2010. aastani

Maaväed jagunesid kuni 2010. aastani kuueks territoriaalseks sõjaväeringkonnaks: Moskva sõjaväeringkond, Leningradi sõjaväeringkond, Volga-Uraali sõjaväeringkond, Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond, Siberi sõjaväeringkond, Kaug-Ida sõjaväeringkond ja Kaliningradi erirajoon.

Juhtimine

Sõjaväeringkonnad

2008.–2010. aasta muudatused

2008. aastal alustatud Venemaa relvajõudude reformi käigus moodustati 2010. aastal 4 uut sõjaväeringkonda:

Alates 1. jaanuarist 2010 kuuluvad VF relvajõudude sõjaväeringkondade koosseisu lahinguluure läbiviimiseks eriotstarbelised väekoondised.[5]:

Struktuur

Venemaa relvajõudude tagala

Venemaa relvajõudude tagalateenistuse ülesannet täidab MTO (vene keeles Материально-техническое обеспечение Вооружённых сил Российской Федерации) organisantsioon.

  • Kaubanduse peavalitsus
  • Sõjalise side keskvalitsus
  • Toitlustuse keskvalitsus
  • Vormiriietuse keskvalitsus
  • Raketikütuse ja määredeainete keskvalitsus
  • Venemaa kaitseministeeriumi autoranspordi keskvalitsus
  • Põllumajandusvalitsus
  • Venemaa relvajõudude ökoloogilise julgeoleku ülema valitsus
  • Venemaa relvajõudude tuletõrje ja pääste ning kohaliku kaitse teenistus

Õppused

Venemaa relvajõud on korraldanud muu hulgas järgmiseid õppuseid: Kavkaz 2009, 2020 (Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas), Laadoga 2009 (Leningradi sõjaväeringkonnas), Ookeanikilp 2019, 2020 (Крупные учения Военно-морского флота России (ВМФ) «Океанский щит»), Štšit sojuza 2006, Štšit sojuza 2011, Štšit sojuza 2015, Štšit sojuza 2019, "Slaavi vendlus", Slavjanskoje Bratstvo 2020 Valgevene relvajõududega, Vostok 2010 (оперативно-стратегического учения (ОСУ) "Восток-2010",[6] Kaug-Ida ja Siberi sõjaväeringkonnas) ning Zapad (alates aastast 1973).

Vaata ka

Viited

Välislingid

No tags for this post.