Théâtre-Italien (ka Théâtre des Italiens) oli Itaalia ooperitrupp. See oli muusikutest, näitlejatest, lauljatest ja teatritegelastest komplekteeritud trupp, mis esitas Pariisis Itaalia heliloojate oopereid.

Algselt loodi 1714. aastal kui komödiantide trupp Comédie-Italienne, mis tegutses Prantsuse õukonnas Itaalias sündinud kuningannade Caterina de' Medici ja Marie de' Medici juhtimisel ja kuninga toetusel ning andis ka avalikke etendusi Pariisi Hôtel de Bourgogne'i teatris. See teatrimaja oli esimene Prantsusmaal ehitatud avalik teater. Sel ajal tehti vahet legitiimsel teatril, mis tegutses kuninga loaga, ja madalama staatusega tänavateatritel, mis ei allunud kuningliku tsensori kontrollile. Valdav osa Itaaliast Pariisi tulnud arvukatest komöödia- ja ooperitruppidest tegutses ilma kuningliku toetuseta.

Comédie-Italienne oli omal ajal üks Pariisi populaarsemaid teatriasutusi, mis pakkus mitmesugust meelelahutust. Théâtre-Italieni trupi moodustas Napoleon I toetusel prantsuse näitlejanna ja teatridirektor Mademoiselle Montansier (kodanikunimega Marguerite Brunet) 1. mail 1801, kuid selle esialgne ametlik nimetus oli Opera Buffa. Lavalist tegevust alustati Marcello da Capua ooperi "Furberia e Puntiglio" ettekandmisega. Trupp andis esialgu etendusi Théâtre Olympique'i ruumides, kuid kolis jaanuaris 1802 Salle Favarti, seejärel esines Théâtre Louvois's ja siis kuni 1815. aastani Théâtre de l'Odéonis.

Sellel varasemal tegutsemise perioodil esitas trupp esimest korda Pariisis itaallaste Domenico Cimarosa, Giovanni Paisiello, Ferdinando Paëri ja Johann Simon Mayri oopereid. Esitati ka esmakordselt Prantsusmaal itaalia keeles Mozarti ooperid "Le nozze di Figaro", "Così fan tutte" ja "Don Giovanni". Muusikajuhi ja dirigendina tegutsesid Gaspare Spontini ja Niccolò Antonio Zingarelli.

Bourbonide valitsemise restaureerimise ajal tahtis kuningas Louis XVIII usaldada teatri juhtimise populaarsele sopranile Angelica Catalanile, kuid Napoleoni tagasitulek ja tema 100-päevane valitsemisaeg segasid esialgu seda plaani. Saanud tagasi võimule viis Louis XVIII oma plaani ellu ja madame Catalani liitus trupiga. Kuid teatri juhtimine sopranile ei istunud. Ta läks Euroopa ringreisile ja jättis teatri juhtimise helilooja Ferdinando Paërile, kes esimesena Pariisis võttis esitamisele Rossini ooperi. Selleks oli koomiline ooper "L'italiana in Algeri", mis esitati 1. veebruaril 1817 Salle Favartis. Lavastus oli aga lootusetult kehv ja Paëri süüdistati, et tahab saboteerida Rossini vastuvõttu Pariisis.

1818. aastal tühistati Madame Catalani kuninglik juhtimise privileeg ja esinemisluba ning teater suleti. Seejärel otsustati anda teater Academie Royale de Musique'i (Pariisi Opéra tollane nimetus) juhtimise alla, kuid samas taheti säilitada teatri autonoomia. Paër määrati muusikajuhiks, kellena ta töötas aastatel 1819–1824 ja 1826–1827.

Aastatel 1819–1825 esines trupp Salle Louvois's, mis mahutas vaid 1100 pealtvaatajat. Seal toimus Rossini ooperite "Il barbiere di Siviglia" (1819), "Torvaldo e Dorliska" (1820), "Otello" (1821) ja "Tancredi" (1822) Pariis esiettekanded. Rossini ooperid "La gazza ladra" (1821), "Elisabetta, regina d’Inghilterra" (1822), "Mosè in Egitto" (1822) ja "La donna del lago" (1824, Rossini dirigeerimisel) olid nii populaarsed, et nende ettekandmised toimusid suuremas Salle Le Peletier's.

Rossini jõudis Pariisi 1. augustil 1824. Temast sai 1. detsembril 1824 Théâtre-Italieni muusikajuht. Ta oli sellel kohal kuni novembrini 1826. Rossini hoolitses selle eest, et tema ja teiste Itaalia ning prantsuse ooperite ettekandmisel osalesid tollased Euroopa ooperielu juhtivad solistid Maria Malibran, Henriette Sontag, Giuditta Pasta, Angelica Catalani, Pauline Viardot, Adelina Patti, Benedetta Rosmunda Pisaroni, Giorgio Ronconi, Filippo Galli, Luigi Lablache, Antonio Tamburini, Manuel García, Giovanni Battista Rubini ja Giulia Grisi.

Théâtre-Italieni alaliseks etenduste andmise kohaks sai 1841. aastal Salle Ventadour. Seal oli 1842. aastal maailma esiettekandel Rossini "Stabat Mater". Kuulsaim maailma esiettekanne oli Donizetti ooper "Don Pasquale" (1843). Théâtre-Italien esitas ka Giuseppe Verdi populaarsemaid teoseid. Kuni 1850. aastani oli trupp üks Pariisi populaarsemaid, kuid kaotas seejärel kiiresti oma tähtsuse ning oli sunnitud 1878. aastal tegevuse lõpetama. Vaatamata Théâtre-Italieni sulgemisele jätkati Itaalia ooperite esitamist Pariisis itaalia keeles Théâtre de la Gaîté, Théâtre du Châtelet', kuid eriti Opéra poolt.