"Sangarid" (inglise keeles "The Dissidents") on 2017. aastal esilinastunud Eesti mängufilm.

Seikluskomöödia viib 1980. aastatesse, kus kolm Eesti noormeest põgenevad Nõukogude Liidust välismaale, et vabas maailmas elada just nii ägedat elu, nagu nähtud telesarjades "Miami Vice", "Knight Rider" ja "Santa Barbara".^[1]

Kolm sõpra – Mario (Karl-Andreas Kalmet), Ralf (Märt Pius) ja Kapp (Veiko Porkanen) –tegelevad Tallinnas salakauba müügiga, mida Mario vend (Henrik Kalmet) neile Soomest hangib. Ühel õhtul räägib Mario kamraadidele, et sõidab vennaga Nõukogude Liidust ära Rootsi. Kui vend sõpradega arreteeritakse, kutsub Mario Ralfi ja Kapi endaga Rootsi kaasa põgenema. Plaan oli juba koos ja raha ees ootamas, vaja oli vaid paadiga üle lahe saada. Soomes saadi teada, et rahaga läheb veel aega, ning seetõttu pidid sõbrad käed taskus üle piiri jalutama.

Rootsi jõudnud, võeti neid vastu kui sangareid. Osteti uued riided, kanti kätel ning kajastati nende lugu meedias. Kui meediakära vaibus ning oldi ennast sisse seatud sisserändajate ühiselamus, said noormehed aru, et pole nad midagi nii erilist, ning et hakkama saada, on neil vaja hakata tööd tegema. Prooviti teha neist rokkstaare ja erootikatähti, kuid see ei sobinud neile. Ralf otsustas hakata töötama oma rootslasest vanaisa heaks Volvos, kuid see ei meeldinud ei Mariole ega Kapile. Soomest kohale jõudnud raha eest ostsid nad uue sportauto ning hakkasid vargustega endale elatist teenima. Viltuläinud pangaröövi tagajärjel vahistati Kapp ja Ralf kui operatsiooni arvatav planeerija, Mario pääses põgenema. Noormehed istusid oma aja ära ning kõik läksid, teadmata midagi Mariost, oma eluga edasi.

Filmi lõpuosas kutsutakse Ralf aastaid hiljem Tallinna, et ta identifitseeriks surnud kurjategija, kes kannab tema nime. Tänu kuldkellale tunneb Ralf söestunud sõbra ära. Hiljem parvlaeval tagasi Rootsi sõites annab peategelane kella noorele põgenikperele uue elu alustamiseks.

Peaosades:^[2]

• Märt Pius – Ralf Tamm
• Karl-Andreas Kalmet – Mario Viik
• Veiko Porkanen – Einar Kotkin / Kapp
• Esko Salminen – Lars-Jukka Lampinen
• Julia Berngardt – Rita
• Henrik Kalmet – Mario vend
• Tõnu Kark – Vanaisa

Kõrvalosades:^[2]

• Helena Valkee – Naabrinaine
• Fabian Silén – Rootsi politseinik
• Meelis Saar – Rootsi politseinik
• Margus Piht – Rootsi politseinik
• Jari Nissinen – Jarmo
• Dmitriis Paless – Kapi isa
• Ott Sepp – Maakas
• Kristjan Lüüs – Maakas
• Marika Barabanštšikova – Ralfi ema
• Eliina Hiltunen – Tüdruk pitsabaaris
• Magnus Mariuson – Poiss pitsabaaris
• Jarmo Perälä – Mauno
• Pia Andersson – Kaisa
• Peeter Jürgens – Eesti Maja ametnik
• Ülle Toming – Vanaisa naine
• Peter Kanerva – Rootsi ametnik
• Mirja Oksanen – Administraator
• Dave Benton – Kuubalane
• Andres Dvinjaninov – Hallis ülikonnas härra
• Riitta Väisänen – Camilla
• Aake Kalliala – Göran
• Maria Sid – Sibylla
• Ulla Virtanen – Pirjo
• Marko Palin – Juveelipoe juhataja
• Jope Ruonansuu – Kipsis käega mees
• Mikko Saaristo – Soome politseinik
• Jarmo Mäkinen – Soome uurija
• Mari-Liis Lill – Tõlk
• Martin Algus – Eesti uurija
• Marten Kuningas – Bändi laulja
• Mihkel Kuusk – Bändi liige
• Aap Odres – Bändi liige
• Taavi Hans Kõlar – Bändi liige
• Emil Raja – Bändi liige
• Arvo Aun – Vanem rootslane
• Slava Mogilevtsev – Mees liftis
• Margus Kobing – Miilits
• Mart Vugt – Miilits
• Egert Kadastu – Viru ärikas
• Peeter Kukk – Soome ärikas
• Gunnar Kont – Mees kirstus
• Jaan Tedder – Kullasepp
• Indrek Jõe – Vene piirivalvur
• Lembit Hiie – Vene piirivalvur
• Edy Kont – Grimeerija
• Vassili Raud – Mees filmistuudios
• Karin Liblik – Juveelipoe müüjatar aknal
• Katrin Kaal – Naine telefonikeskuses
• Mait Lepik – Rootsi taksojuht
• Laura Kukk – Telekapoe kassapidaja
• Marii Martinson – Naine panga koridoris
• Erkki Tikan – Soome politseinik
• Tõnu Männik – Soome politseinik
• Marjatta Salin – Vana proua

• Mart Saar – Rootsi politseinik
• Andres Paal – Rootsi politseinik
• Heiki Muda – Rootsi politseinik
• Kaupo Õismaa – Vangivalvur
• Urve Lihten – Taksojuht
• Peep Tüüts – Taksojuht
• Arshak Halaljyan – Afgaani poiss
• Anait Mesropjan – Afgaani naine
• Arshak Halaljyan – Afgaani poiss

• 2017 – Hamburgi Filmi Festival – nomineeritud – publikuauhind
• 2017 – Latvian National Film Award Lielais Kristaps – nomineeritud – Best Fiction Film Cinematographer – Aigars Sērmukšs
• 2017 – Latvian National Film Award Lielais Kristaps – nomineeritud – Best Minor Co-production Film
• 2017 – Kroonika Eesti Meelelahutusauhinnad – võitja – aasta film^[3]

Filmi produtseerib Taska Film ("Klassikokkutulek", "1944" ) ja levitab ACME Film. Filmi kaastootjateks on MRP Matila Röhr Productions (Soome) ja Film Angels Productions (Läti). Filmi rahastasid Eesti Filmi Instituut, Kultuurkapital, ACME Film ja TV3. Eestis on filmi valmimisele kaasa aidanud Original Sokos Hotel Viru, Tallink, Cramo jt.
Filmi lavastas Jaak Kilmi ("Disko ja tuumasõda", "Sigade revolutsioon"), stsenaariumi kirjutas Martin Algus ("Klassikokkutulek"). Filmi operaator on Aigars Sērmukšs, kunstnik Katrin Sipelgas, kostüümikunstnik Anu Lensment ja monteerija Tambet Tasuja.

"Sangarite" võtted algasid 27. augustil 2016 ja film linastus 17. veebruaril 2017.^[3]

• Hendrik Alla: „Levitaja reklaamib filmi kui seikluskomöödiat. Tegelikult ei ole siin eriti ei seiklust ega komöödiat. Põhimõtteliselt on paadipõgenike ja juveeliröövlite loos kõik võimalused olemas, et valmiks uus „Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne“ (Guy Ritchie, 1998). Tõsisemas plaanis oleks võinud teha filmi sellest, kuidas nõukogulikus kastis kasvanud homo soveticus'ed, kes kujutavad vaba maailma ette Soome TV reklaamide ja Ameerika sarjade järgi, turumajanduses kohaneda püüavad. Seda liini filmis paistis, aga mitte eriti sügavalt. /---/

(Alla, H. Just nagu sangarid seiklusfilmis. Postimees, 17.02.2017, lk 16-17.)^[5]

• Keiu Virro: „Õigupoolest sobib Kilmi enese pakutud žanrinimetus muheluskomöödia (loodetavasti mäletan õigesti) minu meelest eriti hästi. Rämedat nalja ja naeru, mida „Klassikokkutuleku” fännid ihaleda võiksid, ei saa. (Olen aru saanud, et praegu tuleb ükskõik millist filmi, eriti komöödiat, mingil arusaamatul põhjusel „Klassikokkutulekuga” võrrelda, nii et püüan ka panustada.) Minu suurt lemmikut ah-huumorit filmis ka ei ole. (See on see, kui nalja peale vaatad veel mõnda aega pungis silmadega ekraani poole ja mõtled: „Ah?!”) On hillitsetud, stiilne ja tundlik huumor. Detailide tagaajamine võib kohati huvitavamgi olla kui stsenaarium ise. Kõike nagu oleks – seiklust, draamat, näpuotsaga romantikatki, täiskasvanuks saamise loost rääkimata –, aga karakterid ei ole lõpuni arendatud ei isiksuste ega ka sündmuste tasandil. Samal ajal kannab kolme peategelase Ralfi, Mario ja Kapi (vastavalt Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet ja Veiko Porkanen) omavaheline dünaamika mõnusalt.“ /---/
  

(Virro, K. Iseenda elu sangarid. Eesti Päevaleht, 17.02.2017, lk 17.)^[6]

• Filmi treiler