Juri Mišin (ametlik nimekuju Yury Mishin, vene keeles Мишин, Юрий Александрович; 17. septembril 1946 Narva – 29. detsember 2011 Kingissepa rajoon, Leningradi oblast^[1]) oli Eesti ühiskonna- ja poliitikategelane, Narva Linnavolikogu liige ja Eesti Venemaa Kodanike Liidu esimees.

Keskhariduse omandas Juri Mišin Narvas. Ta lõpetas kaugõppe teel Tallinna Polütehnilise instituudi. Pärast ajateenistust Nõukogude armees õppis ta Leningradi Tehnoloogiaülikoolis, kus ta omandas insener-elektriku ameti.^[2][3]

Hariduse omandamise ajal (ja pärast lõpetamist) töötas Mišin Kreenholmi manufaktuuris eri ametikohtadel kokku 12 aastat. Ta alustas elektritöökojas elektrikuna,^[3][4] lõpetas elektromehaanikatsehhi ülemana.^[5]

Nõukogude ajal töötas Juri Mišin Eestimaa Kommunistliku Partei esindajana Narvas. Aastatel 1975–1980 töötas ta ENSV Rahvakontrollikomitee inspektorina, seejärel Eesti Kommunistliku Partei Narva Linnakomitee instruktorina. Sellelt ametikohalt asus ta edasi tööle Kreenholmi manufaktuurikombinaadi parteikomitee sekretäri asetäitjana.^[6]

Kui EKP 1990. aastal lõhenes, jäi Mišin selle keskvõimumeelsesse tiiba, nn Ööparteisse. 23. augustini 1991 töötas ta Eesti Kommunistliku Partei Narva Linnakomitee teise sekretärina.^[6] Pärast EKP keelustamist töötas kaks aastat jäähokimeeskonna "Krenholm" juhina.^[5]

Aastail 1991–1993 oli Mišin Narva linnavolikogu liige.^[4] Ta oli üks 16.–17. juulil 1993 Narval ja Sillamäel toimunud autonoomiareferendumi eestvedajaid. Eesti riigi esindajate hinnangul oli referendum ebaseaduslik ja selle tulemused tühistati.^[1]

1992. aastal asutas ta Eestis Venemaa Kodanike Liidu, mille tegevust asus juhtima. Liidu üheks eesmärgiks on Eestis elavate Venemaa Föderatsiooni kodanike sidemete säilitamine oma ajaloolise kodumaa, keele ja kultuuriga.^[1] Liit osutas Mišini juhtimise ajal abi Venemaa kodanikele passi taotlemisel, vahetamisel ja väljaandmisel, pakkudes sisuliselt konsulaarteenust.^[4]

Linnavalitsuses ja liidu eesotsas võitles ta korduvalt Eesti valitsuse poliitika vastu. Lisaks autonoomiareferendumile (milles on nähtud ka esimest sammu teel Eestist lahkulöömise suunas) nõudis Mišin Venemaa kodakondsetele Eestis hääleõigust euroreferendumil, korraldas proteste Venemaalt suitsude toomise piiramise vastu ja ähvardas vägivallaga Eestis.^[7][8] Mihhail Stalnuhhin süüdistas Mišinit pronksiöö korraldajatega koostöö tegemises.^[4] Tema vastu algatati kolm kriminaalmenetlust, kahel korral kohtuasi lõpetati, kolmandal korral mõisteti ta õigeks.^[2] Rein Taagepera iseloomustas teda järgnevalt:^[9]

„Ajal, mil Eesti Vabariik oli noor, Vene väed veel sees ja Narva linnaväljakul seisis Lenini kuju, oli tänane lojalist Juri Mišin koos oma mõttekaaslastega tõsiseks takistuseks riigi konsolideerumise teel. Ehk nagu väljendus kadunud USA suursaadik Robert Frasure kaks aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, “Kirde-Eestis on viimastel aastatel olnud väga vähe riikluse elemente.” Mišin oli üks neist, kes seisis selle eest, et riikluse elemente sinna ka ei jõuaks.“

– Rein Taagepera, "Juri Mišini teine referendum", 16. juuni 2003

2009. aastal toimunud kohalikel valimistel moodustas Mišin oma valimisliidu Juri Mišini blokk – Meie kodu Narva. Liidu üks programmipunkte oli vene keelele ametliku keele staatuse andmine Narvas.^[10] Kokku sai Mišin valimistel 1017 häält ja osutus valituks Narva Linnavolikokku.^[4] Juri Mišin kuulus Narva Linnavolikogu revisjonikomisjoni koosseisu.^[11] Sama aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Mišin Ühendatud Vasakpartei nimekirjas,^[12] saadikukandidaadiks esitasid ta Narva Vene kodanikud.^[13]

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Juri Mišin valimisringkonnas nr. 7 (Ida-Virumaa) Vene Erakonna Eestis nimekirjas ja kogus 975 häält, kuid ei osutunud valituks.^[1] See-eest võitis ta 2011. aastal Öise Vahtkonna korraldatud hääletuse Eesti venekeelsele kogukonnale liidrikohale. Hääletusel osales väidetavalt umbes 4000 inimest, kuid suuremat tähelepanu see ei leidnud.^[14]

1995. aastal kandideeris Mišin Venemaa riigiduuma valimistel "Isamaa" blokis ja sai 13 000 häält, millega ta ei osutunud parlamenti valituks.^[6]

Ta tegutses Venemaa Riigiduuma kolme koosseisu ajal riigiduuma juures asuva kaasmaalaste nõukogu liikmena ja oli Eesti-Vene kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu liige.^[2]

Mišin oli vabatahtlikult mitme Venemaa riigiduuma saadiku abi. Ta jõudis olla riigiduuma rahvusvaheliste küsimuste komisjoni aseesimehe Juli Kvitsinski ja riigiduuma saadiku Aleksandr Šimanovi assistent.^[2][5]

Mišin hukkus 29. detsembril 2011 Venemaal Kingissepa rajoonis liiklusõnnetuses. Õnnetus juhtus Peterburi-Tallinna maantee 112. kilomeetril, Aleksejevka küla lähistel. Eesti suunas sõitnud Opeli sõiduauto alustas möödasõitu Peterburi-Jaanilinn liinil sõitvast Mercedese väikebussist, mille reisijate hulgas oli ka Mišin. Vastassuunavööndis vastutulev haagisega tsemendiveok oli jõudnud aga ohtlikult lähedale ja veoki juht pidurdas kokkupõrke vältimiseks järsult, mistõttu sattus veoauto haagis külglibisemisse ning raskeveok põrkas Opeli sõiduauto ja Mercedese väikebussiga kokku. Hukkus üheksa reisijat, sealhulgas ka Mišin.^[1][15] Ta saadeti viimsele teekonnale Narvas Voskressenki katedraalis.^[16]

Narva linnavolikogu mõned liikmed, eesotsas Nadežda Sinjakovaga, taotlesid Mišinile posttuumselt Narva linna aukodaniku tiitlit, kuid linnavõim keeldus sellest. 2012. aastal eraldas linnavolikogu 1200 eurot Mišini perekonnale, et ehitada mehe hauale mälestussammas.^[17]

Juri Mišini isa oli pärit Nižni Novgorodist, ema oli pärit Narvatagusest külast. Tänu emale oli Mišin ka sünnijärgne Eesti kodanik.^[2] 2009. aastani vältis Mišin endale Eesti kodakondsuse vormistamist. 2009. aastal võttis ta lõpuks Eesti kodakondsuse, et kandideerida Euroopa Parlamenti.^[13] Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse võttis ta omale juba 1990. aastatel ning soovitas korduvalt seda teha ka teistel Eesti venelastel. Kuigi Eesti kodakondsuse seadus keelab topeltkodakondsuse, ei luba Eesti Vabariigi põhiseadus sünniga omandatud kodakondsust ära võtta.^[18]

Mišin väitis end mitmel korral olevat Eestis mitteametlikult oma tegevust jätkava Eesti Kommunistliku Partei esindaja.^[19][20]