John Demjanjuk (sünninimi Ivan Mikolaiovitš Demjanjuk (Іва́н Микола́йович Дем'яню́к) 3. aprill 1920 Dubovi Mahharõntsi, Kiievi kubermang, Ukraina – 17. märts 2012 Bad Feilnbach, Baier, Saksamaa) oli ukraina rahvusest Saksa koonduslaagri valvur, kes tõusis ülemaailmse meedia tähelepanu keskpunkti 1980. aastatel, kui ta mõisteti Iisraeli kohtu poolt süüdi julma valvurina Treblinka hävitamislaagris. 1993. aastal otsus tühistati. Vahetult enne oma surma mõisteti ta Saksamaal süüdi tema Sobibori koonduslaagris teenimise ajal toimunud 28 060 mõrva kaasosalisena.

Elulugu

Sündis Lääne-Ukraina külas. Lapsena elas üle 1930ndate aastate alguse suure näljahäda Holodomori. "Me sõime koeri, rotte, hiiri ja isegi oma kodukasse", ütles ta 1987. aastal Iisraeli kohtus.[1] Pärast nelja klassi lõpetamist külakoolis töötas traktoristina kohalikus kolhoosis. 1940 võeti Punaarmeesse aega teenima. Mais 1942 langes Ida-Krimmis sakslaste kätte vangi ja teda hoiti Chełmis Nõukogude sõjavangide laagris.[2] Laagris valitses kohutav nälg. "Ma oleksin müünud oma hinge pätsi leiva eest", tunnistas ta hiljem.[3] Laagris värvati ta sakslaste teenistusse nn. hiwi-na (hilfswillige ehk "abistada soovija").[4] Saksa andmetel jõudis ta 13. juunil 1942 Trawniki SS-Väljaõppe- ja Töölaagrisse (SS-Ausbildungs- und Arbeitslager Trawniki) Ida-Poolas, et omandada laagrivalvuri väljaõpe. Ta saadeti teenima Majdaneki koonduslaagrisse, kus teda karistati 18. jaanuaril 1943. Seejärel saadeti ta tagasi Trawnikisse ja 26. märtsil 1943 määrati teenima Sobibori koonduslaagrisse. 1. oktoobril 1943 viidi ta üle Flossenbürgi koonduslaagrisse, kus ta teenis vähemalt 10. detsembrini 1944.[5]

Pärast sõda elas ta okupeeritud Saksamaa läänetsoonis põgenikelaagrites (DP (displaced persons)-laager) Landshutis ja Regensburgis töötades USA armee juures autojuhina. Ta abiellus ja 1950. aastal sündis ta tütar Lydia. 1948. aastal vastu võetud USA DP seaduse alusel asus ta ümber USAsse. 9. veebruaril 1952 saabus ta USA laevastiku transpordilaeval USS "General Haan" New Yorki. Ta asus perega elama Indiana osariigis Decaturi lähedal olevasse farmi, kus tegeles põrsaste kastreerimisega. Peagi aga siirdus Clevelandi ja asus tööle "Fordi" autotehases. Seejärel siirdus "Fordi" tehasesse Bookbartis, Ohios töötades automehaanikuna. 1958 sai USA kodakondsuse ning muutis oma eesmine Johniks. Teine tütar Irene sündis 1960 ja poeg John 1965. 1970 siirdus elama aiaga individuaalelamusse Clevelandi eeslinnas Seven Hillsis.[6]

Kohtuprotsessid

1975. aastal esitas USAs ilmuva ajalehe "Ukrainian Daily News" toimetaja Michael Hanusiak USA New Yorgi senaatorile Jacob Javitsile nimekirja 70 USA-s elavast etnilisest ukrainlasest, keda kahtlustati Teises maailmasõja ajal sakslastega koostöö tegemises. Javits saatis nimekirja USA immigratsiooni- ja naturalisatsiooniteenistusele (INS). Selle uurimine vähendas nimekirja üheksa isikuni, sealhulgas Demjanjuk. Hanusiak väitis, et Nõukogude ajalehed esitasid nimed tema Kiievi visiidi ajal 1974. aastal; INS aga kahtlustas, et USA kommunistliku partei liige Hanusiak sai nimekirja KGB-lt. Hanusiak väitis, et Demjanjuk oli Sobibori koondus- ja surmalaagri valvur. INS avastas kiiresti, et Demjanjuk oli oma 1951. aasta USA viisataotluses nimetanud oma elukohaks aastatel 1937–1943 Sobibor. Seda peeti Hanusiaki väidete kaudseks kinnituseks, kuid agentuuridel ei õnnestunud USA-st leida tunnistajaid, kes suudaksid Demjanjukit tuvastada.[7][8] INS saatis Iisraeli valitsusele fotod üheksast isikust. Kui keegi ei tundnud Ivan Demjanjuki nime ja mitte ükski Sobibori koonduslaagris ellujäänutest ei tuvastanud tema fotot, siis üheksa Treblinkast ellujäänut tuvastas Demjanjuki kui "Ivan Julma", Treblinka koonduslaagri gaasikambrit haldavat valvurit.[9]

1977. aasta augustis esitas USA justiitsministeerium USA Ohio Põhja ringkonna ringkonnakohtule taotluse Demjanjuki kodakondsuse tühistamiseks, kuna ta varjas 1951. aasta immigratsioonitaotluses, et ta töötas natside surmalaagrites.[10]

1981. aasta veebruaris alustas USA justiitsministeeriumi eriuuringute büroo (OSI - The Office of Special Investigations) Clevelandi föderaalkohtus protsessi Demjanjukilt USA kodakondsuse äravõtmiseks. Kohtule esitati KGB juurdlustoimikust pärit Demjanjuki Trawniki laagri personaalkaart, kus oli tema täisnimi, sünniaeg ja foto. Ka allkiri kaardil tundus ehtne. Kuid kaardil polnud mainitud Treblinka koonduslaagrit, vaid seda, et ta 27. märtsil 1943 saadeti Sobibori koonduslaagrisse.[11] Kaardi hankis NSV Liidust vene-juudi päritolu USA tööstur Armand Hammer, kellel olid N Liidu võimudega head suhted.[12] Kohtuprotsessil tunnistas Demjanjuk, et valetas oma USA viisataotluses, kui ta väitis, et ta oli sõja ajal farmer Poolas. Kuid väitis, et see oli hirmus NSV Liitu tagasisaatmise ees ja eitas, et ta oli olnud koonduslaagri valvur. Demjanjuk väitis hoopis, et oli sakslaste sunnitöölisest vang.[13] Demjanjuki kodakondsus võeti ära 24. juunil 1981 kuna ta valetas oma mineviku kohta.[14] Demjanjuk taotles seejärel USA-s poliitilist varjupaika, mitte väljasaatmist. Tema varjupaigataotlus lükati tagasi 31. mail 1984. Väljasaatmisotsus jõustus veebruaris 1985.[15]

Demjanjuki kaitset toetasid USA ukraina kogukond ja erinevad Ida-Euroopa rahvusrühmad. Demjanjuki toetajad väitsid, et ta oli kommunistliku vandenõu ohver ja kogus tema kaitseks üle kahe miljoni dollari.[16] Demjanjuk pälvis ka USA konservatiivsete poliitikute, nagu Pat Buchanani ja Ohio kongresmen James Traficanti poolehoiu. Teised, eriti Ameerika juudid, olid nördinud Demjanjuki USA-s viibimisest ja toetasid häälekalt tema väljasaatmist.[17] Kirjanik Lawrence Douglas on nimetanud juhtumit "Ameerika ajaloo enim avalikustatud denaturaliseerimismenetluseks."[18]

1983. aasta oktoobris esitas Iisrael USA-le taotluse Demjanjuki väljaandmiseks, et ta astuks Iisraeli pinnal kohtu alla 1950. aasta natside ja natside kaastööliste karistusseaduse alusel Treblinkas väidetavalt toime pandud kuritegude eest. 1985. aasta aprillis peeti ta kinni ja hoiti USA föderaalses vangide meditsiinikeskuses Springfieldis, Missouris. Demjanjuk kaebas väljaandmise edasi. 8. juulil 1985 toimunud istungil väitsid Demjanjuki kaitsjad, et tema vastu olid tõendid koostanud KGB,[19] et Demjanjuk ei viibinud kunagi Treblinkas ja et kohtul polnud volitusi kaaluda Iisraeli väljaandmise taotlust.[20] Apellatsioonikohus leidis, et Demjanjuk "mõrvas lugematul hulgal vange" ja lubas väljaandmisel toimuda. Kohus leidis, et "1942. ja 1943. aastal Treblinkas viibinud, Demjanjuki tuvastanud kuue tunnistaja vandetunnistused anti vande all. Need tunnistajad väitsid, et Demjanjuk oli valvur, kes ajas vange gaasikambritesse ja juhtis seejärel mehhanismi, mis kambrid gaasiga täitis."[21] Ameerika Ühendriikide ülemkohus keeldus 25. veebruaril 1986 Demjanjuki kaebust läbi vaatamast.[22] Demjanjuk saadeti Iisraeli 28. veebruaril 1986.[23]

Demjanjuki kohtuprotsess toimus Jeruusalemma ringkonnakohtus 26. novembrist 1986 kuni 18. aprillini 1988 erikohtu ees, kuhu kuulusid Iisraeli ülemkohtu kohtunik Dov Levin ning Jeruusalemma ringkonnakohtu kohtunikud Zvi Tal ja Dalia Dorner. Iisraeli prokuratuur pidas seda protsessi holokausti didaktilise protsessina sarnaselt varasema Adolf Eichmanni kohtuprotsessiga. See oli esimene televisioonis ülekantud kohtuprotsess Iisraeli ajaloos ja seda jälgiti laialdaselt kogu Iisraelis ja USA-s.[24] Kohtuprotsess toimus Jeruusalemma Rahvusvahelises Kongressikeskuses, Jeruusalemma tähtsaimas kongressi- ja kontserdihoones.[25]

6. aprillil 1987 poos Poolas koonduslaagris töötanud 65-aastane Saksa SS-ohvitser John Stolz pärast OSI-lt kirja saamist end oma Ohio keldris üles. Tema poeg Edwin ütles, et oli kartnud samasugust katsumust kui Demjanjuk.[26]

Süüdistajate poolel olid Iisraeli tipp-prokurörid: Iisraeli riigiprokurör Yonah Blatman, Jeruusalemma ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Michael Shaked ning Iisraelu riigiprokuratuuri rahvusvahelise osakonna advokaadid Michael Horovitz ja Dennis Gouldman.[27] Põhisüüdistus seisnes selles, et kolm endist vangi tunnistasid Demjanjuki Treblinka "Ivan Julmaks".[28] Neist olulisim tunnistaja oli Eliyahu Rosenberg. Prokuratuuri küsimusele, kas ta tunneb Demjanjuki ära, palus Rosenberg, et kohtualune võtaks prillid ära, "et ma näeksin tema silmi." Rosenberg lähenes ja vaatas lähedalt Demjanjuki näkku. Kui Demjanjuk naeratas ja kätt pakkus, tõmbus Rosenberg tagasi ja hüüdis "Groznõi!" Rosenberg ütles: "Ivan, ma ütlen seda kõhklemata, ilma vähimagi kahtluse varjuta. See on Ivan Treblinkast, gaasikambritest, mees, keda ma praegu vaatan." Hiljem saadi teada, et Rosenberg oli 1947. aastal tunnistanud, et "Ivan Julm" tapeti 1943. aastal Treblinka vangide ülestõusu ajal.[29]

Demjanjukki kaitses algul New Yorgi osariigi advokaat Mark J. O'Connor. Demjanjuk vallandas ta 1987. aasta juulis vaid nädal enne seda, kui ta pidi kohtuistungil tunnistama. Tema asemel palkas Demjanjuk Iisraeli kohtu advokaadi Yoram Shefteli. Sheftel keskendus kaitses suuresti väitele, et Demjanjuki Trawniki kaart oli KGB võltsing.[30] Sheftel helistas dr. Julius Grantile, kes oli tõestanud, et Saksa ajakirja "Stern" avaldatud "Hitleri päevikud" on võltsitud. Grant tunnistas, et Demjanjukki süüdistav dokument oli võltsitud.[31] Kohtus eitas Demjanjuk üldse oma töötamist mõnes Saksa koonduslaagris ja väitis, et viibis 1944. aasta sügiseni sõjavangilaagris. Seejärel liitus 14. Ukraina Waffen-SS diivisiga "Galiitsia."[32]

Vahepeal olid nii USA uurimisasutustel kui ka iisraellastel dokumente, mis võisid tekitada täiendavaid kahtlusi Demjanjuki kui "Ivan Julma" kohta. Nende hulgas oli aruanne Treblinka protsessi kohta Düsseldorfis 1960. aastate alguses. Treblinkas gaasikambreid hooldanud SS-i staabiseersant Gustav Münzberger vastas küsimusele, mis sai kurikuulsast "Ivan Julmast", et pärast surmalaagri lammutamist 1943. aasta septembris sõitis Ivan temaga koos konvois Triestesse ja ühines seejärel partisanidega. Seda väidet kinnitas hiljem ka teine ​​dokument, mis ilmus Itaalias 1986. aastal. See oli Treblinka endise SS-seersandi Franz Suchomeli kiri Itaalia ajakirjanikule. Seal oli kirjas, et "Ivan – Treblinka gaasikambri valvur" töötas Triestes ühes laos, kus juute oli vangistatud alates 1943. aasta oktoobrist. Hiljem liitus ta partisanidega. Ja siis oli muidugi dokument, mille salastatus oli eriti oluline: Ignat Daniltšenko väide, et ta töötas koos Demjanjukiga valvurina 1943. aasta alguses Sobibori laagris ja hiljem Flossenbürgis. Kui vastab tõele, et Demjanjuk viibis Sobiboris 1943. aasta märtsist ja Flossenbürgis alates 1943. aasta märtsist, siis poleks ta saanud olla Treblinka "Ivan Julm." Kuid need tõendid ei töötanud. Demjanjuki perekond ja tema kaitsjad eitasid, et ta oleks kunagi sakslaste laagris valvurina töötanud ning USA ja Iisraeli prokuröride jaoks ei olnud ta keegi muu kui "Ivan Julm". Demjanjuki usutavust vähendas see, et ta valetas jätkuvalt oma sõja-aegse tegevuse kohta. Kui ta oleks olnud valmis tunnistama, et ta oli lihtne ja meeleheitel 22-aastane noormees kohutavas Saksa sõjavangilaagris, kes oma elu päästmiseks nõustus Sobiboris SS-valvurina teenima, oleks teda võinud uskuda. Kuid ilmselt oli tal kaks põhjust oma valede juurde jääda: üks neist oli tema arusaadav hirm Nõukogude Liit väljaandmise ees, kus ta oleks tõenäoliselt hukatud, kui järgekordne Sobibori vangivalvur. Lisaks oli ta, nagu paljud teised natsimõrvarite kaastöötajad, kahtlemata mures, et tema lapsed võivad tema kohta tõde teada saada. Seetõttu rääkis ta kohtus ühe vale teise järel, et päästa oma nägu nende ees. Tulemuseks oli see, et kõigepealt tugevnes tema süüdistajate ja lõpuks kogu kohtu usk tema süüsse.[33]

18. aprillil 1988 tunnistas Jeruusalemma ringkonnakohus Demjanjuki "kõhklematult ja täieliku veendumusega" süüdi kõigis süüdistustes ja selles, et ta oli "Ivan Julm". Nädal hiljem mõisteti ta surma poomise läbi. Demjanjuk paigutati edasikaebamise ajal üksikvangistusse. Seal viibides hakkasid puusepad ehitama tema ülespoomiseks võllapuud ja Demjanjuk kuulis ehitust oma kambrist.[34]

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal avanesid välisuurijatele Venemaa arhiivid. Uute tõendite keskmes oli Ivan Julma foto ja kirjeldus, mis ei ühtinud Demjanjuki 1942. aasta välimusega. Nõukogude Liidus sõjakuritegudes süüdimõistetud 21 endise koonduslaagri valvuri ülekuulamisprotokollis tõid välja üksikasju, mis eristavad Demjanjukki "Ivan Julmast" – eriti see, et "Ivan Julma" perekonnanimi oli Martšenko, mitte Demjanjuk.[35]

29. juulil 1993 tühistas Iisraeli ülemkohtu viiest kohtunikust koosnev kolleegium apellatsioonimenetluses süüdimõistva otsuse. Ülemkohus jättis jõusse madalama astme kohtu otsused Trawniki kaardi autentsuse ja Demjanjuki alibi võltsimise kohta, kuid otsustas, et eksisteerib põhjendatud kahtlus, et Demjanjuk oli "Ivan Julm." Kohtunikud nõustusid, et Demjanjuk teenis suure tõenäosusega koonduslaagri valvurina ning oli lähetatud Sobibori laagrisse ja veel kahte laagrisse. Kohus keeldus teda sellel alusel süüdi tunnistamast, kuna prokuratuur oli kogu oma juhtumi üles ehitanud Demjanjuki ja Ivan Julma identiteedi ümber ning Demjanjukile polnud antud võimalust end kaitsta süüdistuste eest Sobibori valvuriks olemises.[36][37]

Demjanjuki õigeksmõistmine pälvis Iisraelis nördimust, sealhulgas tapmisähvardusi kohtunike suhtes.[38] Ukrainas peeti teda rahvuskangelaseks ja tollane president Leonid Kravtšuk kutsus teda isiklikult Ukrainasse tagasi.[39]

Pärast õigeksmõistmist otsustas Iisraeli peaprokurör ta vabastada ja mitte esitada süüdistusi Sobiboris kuritegude toimepanemises. Otsuse peale esitati Iisraeli riigikohtule kümme avaldust. 18. augustil 1993. a jättis kohus taotlused rahuldamata.

Tema naasmisel USAsse võtsid teda vastu protestid ja vastuprotestid, mille hulgas oli ka Ku Klux Klani liikmeid.[40] Pärast veel viit aastat kestnud kohtuvaidlust taastas Clevelandi ringkonnakohus 20. veebruaril 1998 Demjanjuki USA kodakondsuse.[41]

Viited

  1. ↑ https://web.archive.org/web/20120320034815/http://www.stern.de/panorama/anklage-gegen-john-demjanjuk-machte-die-not-ihn-zum-mordgehilfen-der-ss-705852.html
  2. ↑ http://news.bbc.co.uk/2/hi/americas/7998947.stm
  3. ↑ https://www.washingtonpost.com/local/obituaries/convicted-nazi-criminal-john-demjanjuk-dies-at-92/2010/09/21/gIQAcKhQIS_story.html
  4. ↑ https://web.archive.org/web/20091202194524/http://www.faz.net/s/RubDDBDABB9457A437BAA85A49C26FB23A0/Doc~E25B2F21E74F24FD28D185610297498CE~ATpl~Ecommon~Scontent.html
  5. ↑ https://web.archive.org/web/20120320034806/http://www.stern.de/panorama/2-anklage-gegen-john-demjanjuk-machte-die-not-ihn-zum-mordgehilfen-der-ss-705852.html
  6. ↑ Lawrence Douglas "The Right Wrong Man: John Demjanjuk and the Last Great Nazi War Crimes Trial" (Princeton University Press, 2016). Pp. 26-30
  7. ↑ Douglas, pp. 30-34
  8. ↑ Richard Rashke "Useful Enemies: America's Open-Door Policy For Nazi Criminals" Delpinium Books, 2013. Pp. 110
  9. ↑ Douglas, pp. 37-38
  10. ↑ https://www.nytimes.com/1981/06/24/us/judge-rules-autoworker-must-lose-us-citizenship-for-falsifying-past.html
  11. ↑ Christopher H. Pyle "Extradition, Politics, and Human Rights" Temple Universitu Press: Philadelphia, 2001. Pp. 240
  12. ↑ https://www.latimes.com/archives/la-xpm-1987-03-06-mn-4999-story.html
  13. ↑ https://www.nytimes.com/1981/03/05/us/alleged-nazi-admits-lying-for-visa.html
  14. ↑ https://www.nytimes.com/1981/06/24/us/judge-rules-autoworker-must-lose-us-citizenship-for-falsifying-past.html
  15. ↑ https://books.google.ee/books?id=8iEWsWUjHA8C&q=%22Michael+Hanusiak%22+john+demjanjuk&pg=PA238&redir_esc=y#v=snippet&q=%22Michael%20Hanusiak%22%20john%20demjanjuk&f=false
  16. ↑ Pyle, pp. 248
  17. ↑ Douglas, pp. 57-59
  18. ↑ Douglas, pp. 2
  19. ↑ https://www.nytimes.com/1985/11/22/us/man-accused-of-nazi-crimes-is-to-be-extradited-to-israel.html
  20. ↑ https://www.nytimes.com/1986/02/24/us/extradition-due-in-war-crime-case.html
  21. ↑ https://www.nytimes.com/1986/02/24/us/extradition-due-in-war-crime-case.html
  22. ↑ https://www.nytimes.com/1986/02/25/us/court-clears-way-for-extradition.html
  23. ↑ http://news.bbc.co.uk/onthisday/hi/dates/stories/april/18/newsid_2525000/2525057.stm
  24. ↑ Douglas, pp. 68-74
  25. ↑ https://web.archive.org/web/20070918023752/http://www.nizkor.org/hweb/people/d/demjanjuk-john/israeli-data/demjanjuk-s1-2.html
  26. ↑ https://web.archive.org/web/20230509020422/https://apnews.com/article/5350f9d2b3094fc9c3cc11fd4a61cf31
  27. ↑ Rashke, pp. 272
  28. ↑ https://web.archive.org/web/20110406103418/http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10007956
  29. ↑ Pyle, pp. 251
  30. ↑ Douglas, pp. 83
  31. ↑ Rashke, pp. 400-402
  32. ↑ https://www.zeit.de/1992/44/die-falsche-schuld/komplettansicht
  33. ↑ https://www.zeit.de/1992/44/die-falsche-schuld/komplettansicht
  34. ↑ https://www.economist.com/obituary/2012/03/24/john-demjanjuk
  35. ↑ https://www.latimes.com/archives/la-xpm-1991-12-21-mn-608-story.html
  36. ↑ https://web.archive.org/web/20110406103418/http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10007956
  37. ↑ https://www.nytimes.com/1993/07/30/world/acquittal-jerusalem-israel-court-sets-demjanjuk-free-but-he-now-without-country.html
  38. ↑ Douglas, pp. 96
  39. ↑ Douglas, pp. 110
  40. ↑ Douglas, pp. 112
  41. ↑ https://web.archive.org/web/20110406103418/http://www.ushmm.org/wlc/en/article.php?ModuleId=10007956
Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/John_Demjanjuk
No tags for this post.