Einsteini staatiline universum ehk Einsteini universum on Universumi relativistlik kosmoloogiline mudel, mille pakkus välja Albert Einstein 1917. aastal.[1][2] Varsti pärast üldrelatiivsusteooria loomist rakendas Einstein oma uut gravitatsiooniteooriat universumi kui terviku suhtes. Eeldades universumit, mis oli ajas staatiline ja omas ühtlast ainejaotust suurtel mastaapidel, jõudis Einstein sfäärilise ruumikõverusega piiratud staatilise universumi mudelini.

Et saavutada nullist erineva ainetihedusega staatilise universumi jaoks sobilik Einsteini väljavõrrandite lahendus, leidis Einstein, et on vajalik väljavõrranditesse lisada uus liige, nn. "kosmoloogiline konstant". Saadud mudelis olid universumi raadius R ja aine tihedus ρ seotud kosmoloogilise konstandiga Λ vastavalt Λ = 1/ R 2 = κρ /2, kus κ on Einsteini gravitatsioonikonstant.[3]

Pärast seda, kui Edwin Hubble avastas 1929. aastal lineaarse seose galaktikate punanihete ja nende kauguse vahel, mida Belgia astrofüüsik Georges Lemaître tõlgendas universumi paisumisena, loobus Einstein oma staatilisest universumi mudelist ja pakkus välja universumi paisumist käsitlevad mudelid, nagu Friedmanni-Einsteini universum (1931) ja Einsteini – de Sitteri universum (1932). Mõlemal juhul määras ta kosmoloogilise konstandi nulliks, kuulutades, et see "pole enam vajalik ja on teoreetiliselt mitterahuldav".[4][5]

Vaata ka

Viited

  1. Einstein, Albert (1917). "Kosmologische Betrachtungen zur allgemeinen Relativitätstheorie" Cosmological considerations on the general theory of relativity. Sitzungs. König. Preuss. Akad. (in German): Sitzungsb. König. Preuss. Akad. 142–152.
  2. Lorentz H.A.; Einstein A.; Minkowski H.; H. Weyl (1923). The Principle of Relativity. New York: Metheun & Co. pp. 175–188.
  3. O'Raifeartaigh; et al. (2017). "Einstein's 1917 static model of the universe: a centennial review". Eur. Phys. J. H. 42 (3): 431–474. arXiv:1701.07261. Bibcode:2017EPJH...42..431O. doi:[10.1140/epjh/e2017-80002-5. S2CID 119461771.
  4. Einstein, Albert (1931). "Zum kosmologischen Problem der allgemeinen Relativitätstheorie". Sitzungsb. König. Preuss. Akad.: 235–237.
  5. Einstein, Albert (1946). Relativity: The Special and General Theories (16th ed.). New York: Metheun. p. 137.
No tags for this post.