Boriss Borissovitš Piotrovski (vene keeles Борис Борисович Пиотровский; 14. veebruar (vkj 1. veebruar) 1908 Peterburi, Venemaa Keisririik – 15. oktoober 1990 Leningrad, Nõukogude Liit) oli vene arheoloog ja orientalist, professor, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1970).

Ta oli Venemaa keisririigi jalaväekindrali Bronislav-Adolf Piotrovski pojapoeg. Orientalist Mihhail Piotrovski on tema poeg. Aastatel 1964–1990 oli Boriss Piotrovski Riikliku Ermitaaži direktor.

Pärast Leningradi Riikliku Ülikooli lõpetamist töötas ta arheoloogia instituudis, seejärel Ermitaažis. Tema teaduslik uurimistöö keskendus Urartu tsivilisatsioonile. Alates 1939. aastast võttis ta mitmel korral osa teaduslikest ekspeditsioonidest Armeeniasse. Tema juhtimisel võeti ette suuremad arheoloogilised väljakaevamised Karmir Bluris kunagise Teišebaini kohal. Sõja esimesel aastal oli Piotrovski Leningradis, kus elas esimese blokaaditalve üle. Seejärel evakueeriti ta koos teiste Ermitaaži töötajatega (sealhulgas direktor Jossif Orbeli) Jerevani.

1943. aastal ilmus tema esimene raamat – "История и культура Урарту" ('Urartu ajalugu ja kultuur'). Selle eest pälvis ta Stalini 2. järgu preemia. Tema tuntuim teos, 1959. aastal ilmunud "Ванское царство" ('Vani kuningriik'), tõlgiti mitmesse keelde.

Tunnustus

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Boriss_Piotrovski
No tags for this post.