Yāsir ‘Arafāt (ka Yassir Arafat, täispikk nimi Mohammed Abdel-Raouf Arafat As Qudwa al-Hussain, araabia keeles محمد ياسر عبد الرحمن عبد الرؤوف عرفات القدوة الحسيني‎; sündinud arvatavasti 24. augustil 1929 Kairos – surnud 11. novembril 2004 Pariisis) oli Palestiina poliitik.

Yassir Arafat kujunes 1970. aastail üheks Palestiina iseseisvuse eest võitluse juhtfiguuriks maailmapoliitikas. Ta oli Fatahi asutaja ja aastakümneid Palestiina Vabastusorganisatsiooni juht, kes juhtis palestiinlaste Iisraeli-vastast võitlust.

1990. aastate algul kirjutas ta Palestiina esindajana alla Oslo rahulepingule, suunates sellega Iisraeli ja Palestiina rahumeelset kooseksistensi otsivale teele. Selle eest sai ta 1994. aastal ka Nobeli rahupreemia. Ta mängis juhtivat rolli Palestiina omavalitsuse loomisel ja oli Palestiina president kuni oma surmani 2004. aastal.

Elulugu

Varajane elu

Paljud väited ‘Arafāti varajase elu kohta on vaidlustatud, alustades tema sünniajast ja kohast. Kairos registreeritud sünnitunnistus näitab, et ta sündis seal 24. augustil 1929. aastal, kuid mõned allikad toetavad Arafati väidet, et ta sündis hoopis 4. augustil 1929 Jeruusalemmas. Mõned allikad on andnud tema sünnikohaks Gaza Palestiinas. Ta sündis tuntud Palestiina iseseisvuslaste al-Ḥusaynī hõimu ja väikekaupmehe perekonna üks seitsmest lapsest.[1][2][3]

Mõnede allikate kohaselt võitles Araabia-Iisraeli sõjas vabatahtlikuna. 1949. aastal asus ‘Arafāt õppima tsiviilehitust Kairos Kuningas Fu'ād I Ülikoolis ja tegutses Palestiina Tudengite Liidus, aastatel 1952–1956 oli ka organisatsiooni president. Ilmus esmakordselt poliitilisel areenil 1953. aastal, kui esitas verepetitsiooni Egiptuse sõjaväehunta juhile, kus palus mitte kunagi Palestiinat unustada.[3] Sõlmis sidemed Moslemi Vennaskonnaga, mistõttu 1954. aastal (pärast atentaadikatset tollasele Egiptuse presidendile Gamal Abdel Nasserile) arreteeriti lisaks mitmetele vennaskonna liikmetele ka ‘Arafāt.[1]

Vangistusest vabanemise järel lõpetas ta 1956. aasta juulis ülikooli, omandas insenerihariduse. Pärast hariduse omandamist pidi ta teenima Egiptuse sõjaväes, kus oli ka Suessi kriisi ajal. Ülikooli lõpetamise järel asus Arafat Kuveiti, kus asutas oma inseneriettevõtte ja jätkas tegevust palestiina rahvuslikes organisatsioonides.[1][2]

Fatahi ja PVO juhina

1960. aastad

Pettununa Araabia riikide võimetuses tegutseda Iisraeli vastu, kaasasutas Arafat 10. oktoobril 1959 liikumise Fatah (tähendab vallutust). Liikumise juhid uskusid, et iseseisva Palestiina riigini on võimalik jõuda vaid relvade jõul ja et iseseisvuse saavutamine peab olema peamiselt palestiinlaste, mitte kõigi araablaste ülesanne.[1][2]

Arafati juhtimisel alustad Fatah Iisraeli vastu piiriüleseid rünnakuid 1964. aasta detsembris, kuid taktika polnud mitmele Araabia riigile meeltmööda. Esimese rünnaku peatas Liibanon ning liikumise esimest liikumise märtrit ei tapnud mitte Iisraeli sõdurid, vaid Jordaania piirivalvurid. Vastumeelsus Fatahi suhtes lahtus pärast 1967. aasta kuuepäevast sõda juunis, kus Araabia riikide koalitsioon sai Iisraelilt hävitavalt lüüa ja Iisrael okupeeris kogu mandatoorse Palestiina.[2]

Pärast kuuepäevast sõda liitus 1967. aastal Fatah siiani Egiptuse kontrolli all olnud Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PVO). 1968. aastal tungis Iisrael Jordaaniasse lootuses vallutada Karameh' linn, kus asus pärast viimast sõda Fatahi peakorter. Arafat juhtis palestiina üksuste vastupanu ja lahingu lõpus iisraellased taandusid. Arafat kuulutas selle esimeseks araablaste võiduks Iisraeli vastu ja tema populaarsus tõusis. 1969. aastal valiti ta Palestiina Vabastusorganisatsiooni juhiks. Ta jäi sellele ametikohale 35 aastaks.[2]

Arafati juhtimise ajal ei suutnud PVO Fatah suunata teisi Palestiina organisatsioone kuuletuma talle, vaid ta pidi nendega koostööd tegema ja teiste organisatsiooni arvamustega arvestama. Sellele lisaks tuli arvestada PVO-d rahastavate Araabia riikide soovidega. See hoidis organisatsiooni killustatuna ja kohati ebaefektiivsena.[1]

1970. aastad

PVO rünnakud Iisraeli suunal olid ebaedukad, kuid vabastusorganisatsiooni mõju Jordaanias kasvas. Mõned PVO liikmed kutsusid Arafati kukutama võimult Jordaania kuningat Husseini. Pärast kokkupõrkeid, mida tuntakse musta septembri nime all, ajasid Jordaania relvajõud 1971. aastaks PVO riigist välja. Organisatsioon kolis koos Arafatiga ümber Liibanoni.[1][2]

Liibanonis olles toetas ta mitteametlikult Musta Septembri organisatsiooni terrorirünnakuid, kuid samal ajal hakkas maailmapoliitikas ajama diplomaatilisemat joont. Pärast Jom Kippuri sõda 1973. aastal loobus Arafat kogu Palestiina vabastamise sihist, hakates selle asemel taotlema Palestiina riigi rajamist Läänekalda ja Gaza sektori piires. Diplomaatiat saatis edu: 1973–1974 tunnustas Araabia Liiga Palestiina Vabastusorganisatsiooni ametlikult Palestiinat esindava organisatsioonina, mis võimaldas organisatsioonil avada mitmetes riikides ametlikud esindused. 13. novembril 1974 sai Arafatist esimene Palestiina ja valitsusvälise organisatsiooni esindaja ÜRO-s, kes sai pidada kõne peaassambleele.[1][2][4]

„Tulin täna siia oliivioksa ja vabadusvõitleja relvaga. Ärge laske oliivioksal minu käest kukkuda. Kordan, ärge laske oliivioksal minu käest kukkuda.“

– Yāsir ‘Arafāt, "Yāsir ‘Arafāti kõne ÜRO Peaassambleel", 13. november 1974

Palestiinast pagenud kogukond mängus rolli Liibanoni kodusõja puhkemisel 1975. aastal. Kuigi Arafat üritas PVO-d Liibanoni konfliktist esimestel aastatel vähemalt ametlikult väljas hoida, muutus organisatsioon keskseks islamiusuliste toetajaks kodusõjas. Kuna Süüria toetas sõjas kristlasi, üritasid Süüria võimud PVO-d ja Arafati positsiooni organisatsioonis õõnestada. 1982. aastal sekkus Liibanonis ka Iisrael, mis okupeeris Lõuna-Liibanoni ja üritas hävitada PVO-d. Seetõttu loobus 1982. aasta augustis Arafat oma peakorterist Beirutis ja asus ümber Hammam al-Shatti linna Tuneesias.[1][2]

1980. aastad

1980. aastail nõrgendas fraktsioonide kasv Palestiina Vabastusorganisatsioonis (PVO) Arafati võimu. Ta proovis naasta 1983. aastal Liibanoni, kuid oli sunnitud Liibanonist uuesti evakueerima, kui Fatahi mässulised teda ründasid. Tunises oli Arafati mõju piiratum, sest PVO oli Palestiinast kaugel, organisatsioon ise oli killustunud ja mitmes riigis laiali, mitmed suurriigid ja Araabia maad toetasid vabadusvõitlust vähem, Tuneesia võimud jälgisid pidevalt PVO tegevust ja Iisrael korraldas mitmeid rünnakuid organisatsiooni vastu.[2][5] Ta suutis siiski säilitada juhirolli PVO suurimas fraktsioonis ja ühendas järgnevatel aastatel organisatsiooni järk-järgult taas.[1][6]

1987. aasta detsembris Palestiinas alanud intifada võimendas Arafati organisatsiooni legitiimsust ja võimendas Iisraelis arvamust, et nad ei suuda palestiinlastega asustatud alasid igavesti hoida. 1988. aasta novembris kuulutas Arafat välja Palestiina riigi (ise saades selle presidendiks), ütles ametlikult lahti terrorismist ja tunnustas mitmeid Palestiinaga seotud ÜRO resolutsioone. Mitmed riigid tunnustasid uut Palestiina eksiilvalitsust.[1][2]

1990. aastad

Pärast Iraagi sissetungi Kuveiti oli Arafati üks suurimaid vigu Iraagi juhi Saddam Husseini toetamine, sest see nõrgendas rahvusvahelist toetust Arafatile, sealhulgas araabia maade poolehoidu. See sundis läbirääkimistele ka PVO, kes Arafati survel 1990. aastal ametlikult tunnustas Iisraeli riiki.[6] 1992. aasta algul sõlmisid PVO ja Iisrael salajased kontaktid.[2] 1993. aastal sõlmiti vastastikuse tunnustamise kokkuleppe Iisraeliga, mille järgi Gaza sektor ja Jericho anti PVO kontrolli alla. PVO pidi selle saavutamiseks tunnustama Iisraeli õigust eksisteerida 1948. aasta piires ja hukka mõistma vägivalla.[6] Lepet nimetati esimeseks Oslo rahulepinguks ja see kirjutati alla Washingtonis Valges Majas. Selle sõlmimise eest pälvis Arafat 1994. aastal (koos Iisraeli poliitikute Yitzhak Rabiniga ja Shimon Peresiga) Nobeli rahuauhinna.[7]

Mõni kuu enne auhinda naasis Arafat Palestiina aladele riigipeana. 1995. aastal saavutas ta kokkuleppe Iisraeli vägede väljaviimise kohta Jordani Läänekaldalt. 1995. aasta oktoobris astus ta pretsedenditu sammu ja kutsus Ḩamāsi terroriorganisatsiooni läbirääkimistele Palestiina omavalitsuse üle. Novembris 1995 mõrvas juudi äärmuslane Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini ning 1996. aasta Iisraeli valimistel võimule valitud jäiga joone pooldaja Benjamin Netanyahu tõttu sattus Lähis-Ida rahuprotsess ohtu. Arafat jätkas aga kõigele vaatamata pingutusi kestva rahu saavutamiseks. 1996. aastal valiti ta peaaegu 90% häältega omavalitsusliku Palestiina Rahvusnõukogu presidendiks.[8]

Palestiina omavalitsuse juhina

Palestiina omavalitsuse juhina osutus Arafat võimujanuliseks. Tal sai kujundada Palestiina juhtimise niisuguseks, et kogu võim oli koondunud tema kätte, näiteks oli üksnes temal õigus kirjutada alla rahaeraldistele. Kui ta rahvusvahelise surve mõjul pidi ametisse määrama peaministri, loovutas ta sellele võimu üsna napilt. Esimene peaminister Mahmoud Abbas astus 4 kuud hiljem ametist tagasi. Teine peaminister Ahmed Korei (1937–2023) ähvardas samuti tagasiastumisega, püüdes sel moel välja pressida kontrolli julgeolekujõudude üle. Palestiinas kehtis üheparteisüsteem, mida kriitikud nimetasid korrumpeerunuks.[8]

Yāsir Arafāt (1999)

Lugupidamist Arafati vastu vähendas see, kui USA ettevõttel 2000. aasta juulis korraldatud tippkohtumine ebaõnnestus ja palestiinlased alustasid neli aastat kestnud ülestõusu. Iisraeli sõjavägi purustas Arafati Gaza peakorteri ja pommitas ja tema residentsi Rām Allāh's. Kuid Iisrael ei suutnud teda rahuprotsessist välja tõrjuda ja Arafat jäi kuni surmani Palestiina poliitikat määravaks isikuks.[9]

Surm

29. oktoobril 2004 lendas Arafat Prantsusmaale ravile. Tal kahtlustati leukeemiat ehk verevähki.[10] 31. oktoobril teatati, et Arafat ei põe verevähki ega mõnda muud eluohtlikku haigust,[11] aga juba 3. novembril halvenes tema seisund sedavõrd, et ta viidi intensiivraviosakonda ja päev hiljem langes ta koomasse. 9. novembril teatati, et Arafatil olevat olnud ajuverejooks. Samal ajal otsisid Palestiina poliitikud juba Arafati ametijärglast. 10. novembril, veel enne Arafati surma nimetati Palestiina Omavalitsuse juhi kohusetäitjaks parlamendi spiiker Rauhī Fattūh, aga mitte määramata ajaks, vaid 60 päevaks alates Arafati surma päevast. Fattūhi ülesanne oli oma ametiaja jooksul korraldada presidendivalimised. Arafat suri juba järgmisel päeval kell 3.30 Pariisi lähedal Prantsuse sõjaväehaiglas.[12]

Juba Arafati surma päeval sai Palestiina rahuprotsess tagasilöögi, kui Fatah' fraktsiooni juhiks valiti konservatiiv Farouk Kaddoumi, kes polnud nõustunud Arafati sõlmitud ajutise rahuleppega ega olnud seetõttu Palestiinasse tagasi tulnud, vaid jäänud Tunisesse ja hiljem elanud Süüria pealinnas Damaskuses.[12]

Arafati leinatalitus toimus 12. novembril Kairos ning sellel osalesid kõrged ametiisikud paljudest maailma riikidest. Arafati sarga vedasid sõjaväelennuväljale 6 musta hobust. Sealt toimetati kirst Jordani läänekaldale Rām Allāh'sse, kus Arafat mulda sängitati.[13]

Arafat ise tahtis saada maetud Jeruusalemma, sest palestiinlased ihkavad seda oma riigi pealinnaks. Kuid selle võimaluse välistas Iisraeli peaminister Ariel Sharon kategooriliselt. Matused Palestiinas lääneriikide riigipeade osavõtul olid samuti välistatud, sest palestiinlaste ülestõusu tõttu oli Iisrael kehtestanud seal ranged sissesõidupiirangud. Piirduda tuli sellega, et Palestiina alade ülemvaimulik Tayssir al-Tamimi puistas tema sargale Jeruusalemma mulda. Palestiinlaste lõplik eesmärk on siiski matta Arafat millalgi ümber Jeruusalemmas asuva al-Aqsa mošee maa-alale: see mošee on islami tähtsuselt kolmas pühapaik.[7]

Arafati surma järel nimetati Palestiina Vabastusorganisatsiooni liidriks Mahmoud Abbas, kes oli olnud Arafati esimene peaminister. Ta kogus valimistel absoluutse enamuse häältest, 62,32%. Ta oli olnud koos Arafatiga üks Fatah' asutajatest. Oslo rahulepingu allkirjastamise ajal oli ta üks Arafati saatjatest. Arafat ei kohtunud kunagi USA presidendi George Bushiga ja Iisrael ei lubanud tal kordagi tulla Jeruusalemma, aga Abbas tegi mõlemat juba 2003. aastal, kui ta oli Palestiina omavalitsuse peaminister. Abbasi juhtimisel sõlmisid Palestiina ja Iisrael juba 8. veebruaril 2005 relvarahu, mis lõpetas palestiinlaste ülestõusu.[14]

5. mail 2005 võitis Fatah' Palestiina kohalikud valimised.[15]

Paljud Arafāti toetajad ja sugulased pidasid tema surma kahtlaseks. Arvati, et Arafāt võidi mürgitada. 27. novembril 2012 kaevati tema säilmed Rām Allāh' linnas hauast välja, et teha neile toksikoloogiline analüüs. Sellele sammule andis lõpliku tõuke Arafāti riiete analüüs, mille käigus leiti neilt ebatavaliselt suures kontsentratsioonis radioaktiivseid aineid. Toodi paralleel Aleksandr Litvinenkoga, kelle KGB oli mürgitanud polooniumi abil, mis on samuti radioaktiivne.

Isiklikku

Arafat oli lühike, kiilaspäine ja hõreda habemega mees, kes alati kandis musta-valgekirjut kalavõrgumustriga pearätti (kufiia). Ta voltis seda 1956. aastast alates üle oma parema õla sümboolselt kujuks, mis meenutas ajaloolise Palestiina piirjooni.[2] Ta kandis alati khakivärvi mundrit ja vööl püstolit.[6]

Yassir oli tema üliõpilaspõlve hüüdnimi, mille umbkaudne araabiakeelne tähendus on “muretu” või “hooletu”.[3]

Arafat oli kaua aega poissmees, väites, et on abielus Palestiina üritusega, aga 1992. aastal abiellus ta endast poole noorema palestiinlannast kristlase Suha Tawiliga. Islamis peetakse kiiduväärseks abielluda muu-usulisega ja pöörata ta seejärel islamisse. 1995. aastal sündis neil tütar Zahwa.[7]

Arafati kriitikute meelest oli ta tugev taktik, aga väga nõrk strateeg. Väiksemad otsused tegi ta korralikult, aga kõige tähtsamates, näiteks liitlaste valikul, eksis ta kapitaalselt.[7]

Tunnustus

Viited

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Yasser Arafat". Britannica. Vaadatud 24. detsembril 2024.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Frolov, Andri (2. veebruar 2019). "Vastuolulise Arafati vari püsib Palestiina kohal". Postimees.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Hvostov, Andrei (10. aprill 2002). "Muretu Arafat". Eesti Ekspress.
  4. ↑ "The Speech Of Yasir Arafat at the General Assembly of the United Nations". Interactive Encyclopedia of the Palestine Question. 13. november 1973.
  5. ↑ Cowell, Alan (24. juuni 1987). "P.L.O., IN TUNIS, IS SHADOW OF FORMER POWER". The New York Times.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 199
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 198
  8. ↑ 8,0 8,1 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 199–200
  9. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 1996, lk. 198–199
  10. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 194
  11. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 195
  12. ↑ 12,0 12,1 "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 196
  13. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 204
  14. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 200
  15. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 259
Eelnev
puudub 		Palestiina omavalitsuse president
1996–2004 		Järgnev
Rauhī Fattūh
(ajutine)
Nobel
Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Yassir_Arafat
No tags for this post.