Vääveltuukan (Ramphastos sulfuratus) on linnuliik rähniliste seltsist, tuukanlaste sugukonnast ja Ramphastose perekonnast. Tuukanlasi on kokku 40 eri liiki.

Vääveltuukan on looduslikult levinud Ladina-Ameerikas, valdavalt Lõuna-Mehhikost Kolumbiani. Liigi isendid ööbivad kuni 1900 meetri kõrgusel troopiliste, subtroopiliste ja vihmametsade puude latvades. Linnud suruvad magamisks saba ja noka keha lähedale, et kehatemperatuuri hoida.

Vääveltuukan on ligikaudu 42–55 sentimeetrit pikk. ^[1]. Liiki iseloomustab värviline nokk, mis on tavaliselt 12–15 sentimeetrit pikk. Keskmiselt kaalub emane isend 380 grammi ja isane 500 grammi.^{[2] [3]} Vääveltuukanid elavad 15–20 aasta vanuseks.

Vääveltuukani sulestik on seljal must ja kaelal ning põskedel kollane, harva ka punakate laikudega. Sabasuled on punased, sabaots must. Vääveltuukanid sulgivad tavaliselt kord aastas.

Vääveltuukanitel on sinakad jalad, kaks varvast suunaga ettepoole ja kaks tahapoole. Varvaste asetus on oluline okstest haaramiseks ja okstel püsimiseks.

Vääveltuukanid elavad gruppidena. Ühes grupis on tavaliselt 6 kuni 12 isendit, vanalinnud ja järglased. Tuukanid peavad omavahel duelle ja mängivad "pallimängu", kus üks lind viskab nokaga puuvilja õhku ja teine haarab sellest kinni.

Vääveltuukan on omnivoorne metslind, kelle toiduks on puuviljad, seemned, putukad, selgrootud, sisalikud, maod ning väikelinnud ja munad.^[4]

Vääveltuukanid on monogaamsed linnud, paar on koos vähemalt aasta. Paarid loovad pesa looduslikesse või rähni tekitatud puuõõnde, kuhu emane muneb 1–4 valget muna. Isane ja emane hoolitsevad munade eest koos, kordamööda haududes. Munad kooruvad umbes 15–20 päeva pärast munemist. Kui pojad kooruvad, pole neil sulgi. Poegade silmad avanevad umbes 3 nädalat peale koorumist. Emane ja isane lind toidavad poegi kordamööda. Pojad jäävad pesasse 8–9 nädalaks, kuni nokk areneb ning nad on valmis iseseisvalt pesast välja lendama.^[5]

Nagu paljud teised tuukaanid, on ka vääveltuukanid väga sotsiaalsed linnud ning harva näeb neid üksinda. Nende lend on tavaliselt lühike, sest tuukanite tiivad on rasked ja lendamine võtab palju energiat. Tuukani lend on aeglane. Kiiremad tiivalöögid vahelduvad etapiga, mil lind laugleb ja sirutab noka ette.

Vääveluukani populatsioonid on hetkel soodsas seisundis, kuid viimastel aastatel on populatsioonide arvukus hakkanud vähenema. Vääveltuukaneid ohustab enim elupaikade kadumine. Elupaikade kadumise põhjuseks on metsaraie. Lisaks ohustab neid ebaseaduslik küttimine. Linde kütitakse tihti liha ja noka pärast, mis on jahitrofeeks Ladina-Ameerikas. Linde jahitakse ka püünistega lemmikloomakaubanduseks.

• Tuukanlased