Naturaalne umbra Itaaliast Umbria maakonnast
Leonardo da Vinci, Mona Lisa. 16. sajandi algus. Umbrat on kasutatud kõikjal modelli juuste ja rõivaste pruunides toonides

Umbra on looduslik muldpigment, mis koosneb peamiselt raudoksiidist ja mangaanoksiidist[1]. See on ookritest märgatavalt tumedama pruuni värvusega, mis võib olla kollaka, punaka või roheka varjundiga[2] ja sisaldab mangaaniühendeid rohkem kui ookrid, 5–20 protsenti.[3]

Värvainete indeksis on umbra tähis PBr7 (Pigment Brown 7).[4]

Omadused

Umbra on kollakaspruuni kuni rohekaspruuni värvusega värvipigment, mida saab kasutada temperas, õlivärvis ja akvarellis. Umbrat iseloomustab väga nüansirikas värvus, soe toon ja kiire kuivamisvõime. Tumeduse annab pigmendile suurem mangaanisisaldus, samas kui teised lisandid – savi, talk ja kaltsiumkarbonaat – ei mõjuta pigmendi värvust. Umbra omadused pigmendina, nagu katvus ja värviandvus, sõltuvad suurel määral värvimulla koostisest ning räni ja muude lisandite olemasolust, osakeste suurusest ning pigmendi valmistamisviisist.[5] Katvus ja värviandvus on seda paremad, mida suurem on pigmendi raua- ja mangaanisisaldus. Parimat sorti Küprose umbra võib sisaldada kuni 16% mangaanioksiidi, Inglismaa umbrasordid vaid 7%.[6]

Ajaloost

Umbra on ookri kõrval üks vanimaid inimese kasutatud pigmente. Selle varaseim näide on leitud Ajanta koobastemplites (200. aastad eKr – 600) ning pigmenti kasutati laialdaselt varauusaja Euroopa maalikunstis.

Mõnede allikate järgi tuleneb umbra nimetus pigmendi geograafilisest päritolukohast Umbriast, teise selgituse järgi ladinakeelsest sõnast umbra, mis tähendab varju (umbra on maalikunstis pikka aega olnud varjude kujutamiseks).[7]

Kuigi 20. sajandil on naturaalsed pigmendid jäänud tehispigmentide kasutamise varju, toodetakse looduslikku umbrat siiski ka tänapäeval ning peamised leiukohad asuvad Küprosel.[8]

Vaata ka

Viited

Välislingid

No tags for this post.