Harilik sirel (Syringa vulgaris) on õlipuuliste sugukonda sireli perekonda kuuluv heitlehine põõsas.

Sireli nimetus arvatakse tulenevat kreekakeelsest sõnast syrinx, mis tähendab seest õõnsat toru ja viitab sireli õõnsatele okstele^[1].

Looduslik levila on Balkanil ja Lõuna-Karpaatides. Eestis kasvatatakse kultuurtaimena. Kasvab ka poolvarjus ja kuivemal mullal.

Sirel on 2–5 (7) m kõrgune püstine põõsas või madal puu. Koor on hallikaspruun, rõmeline. Noores võrsed rohekashallid või hallikaspruunid. Võrse lõpeb kahe külgpungaga. Vastakud lehed on nahkjad, terveservalised, südaja lehelabaalusega. Varisevad sageli rohelisena.

Õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel. Lõhnavad väikesed õied paiknevad suurtes, enamasti kahekaupa asuvates, tihedates kuni 20 cm pikkustes püramiidjates pööristes. Õied on värvuselt lillad, sinised, violetjad või valged. Õitseb mai–juunis. Vili on kahepesaline kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks tiivaga seemet. Viljad valmivad augustis–septembris.

Ennekõike kasutatakse ilutaimena hekkide rajamisel. Rahvameditsiinis kasutatakse värskeid sirelilehti mädaste haavade tohterdamiseks, lehetõmmis sobib haava pesemiseks. Sirelist tehtud preparaatidel on palavikku alandav, higile ajav ja põletikuvastane toime^[1].

Sireli puit on kõva, tihke, raske ja kergesti poleeritav. Kasutatakse jalutuskeppide, rehapulkade jms tegemisel. Sireli puidust saab valmistada häid piipusid ^[viide?].

• Harilik sirel andmebaasis eElurikkus

• Urmas Laansoo Sirel – uimastava lõhnaga aiakaunitar
• Urmas Laansoo Sirel on asendamatu suvekuulutaja