Salvkaev ehk šahtkaev on veehaare, mis rajatakse maapinda, käsitsi labidaga kaevates või ekskavaatoriga. Tavaliselt on salvkaevu sügavus 5–10 meetrit, kuigi mõned kaevud võivad olla ka sügavamad. Salvkaevu läbimõõt on umbes meeter. Salvkaevu rajamiseks kasutatakse selleks ettenähtud masinaid (nt traktor või kopp) ja ehitusmaterjalidena võib kasutada raudkive, betoonrõngaid või muud.[1]

Salvkaevu asukoht

Pürksi mõisa kaev

Salvkaev rajatakse sobivasse asukohta, kus on vett hästi juhtiv pinnas. Näiteks liivasele või kruusasele maapinnale, et tagada veekihi kättesaadavus. Maapinna kalle on oluline ning ideaalne asukoht oleks nõlva alaosa, kus põhjavesi on maapinna lähedal. Kaevu põhi rajatakse sügavamale, kui on kuiva aastaaja madalaim veetase. Kaevu ei tohi rajada kohta, kus on saaste tekkimisoht: reoveesüsteemid, kuivkäimlad või sõnnikuhoidlad.[2]

Salvkaevu ehitus

Salvkaevu ehitusmaterjalideks kasutatakse tsement-[küsitav] või betoonrõngaid. Varem on kasutatud ka raudkive või telliseid. Salvkaevu nõueteks kehtestatakse määrus ehitusseadustiku § 35 lõike 6, § 43 lõike 5, § 47 lõike 7 ja § 126 lõike 6 alusel.[3] Selles määruses on antud nõuded salvkaevu rajamise, ümberehitamise ja lammutamise kohta.

Ajalugu

Salvkaevude ajalugu on pikk, ulatudes 7000 – 10 000 aastat tagasi, kui ehitati esimesed kaevud põldude lähedal asuvatesse küladesse. Vanim teadaolev salvkaev on avastatud Atlit Yami asulas Iisraelis.[4]

Kõige sügavam ja suurem salvkaev Woodingdean asub Inglismaal. See on käsitsi ehitatud aastatel 1858–1862 ja on 380 meetrit sügav.[5]

Viited

Välislingid

No tags for this post.