Saksa-Hannoveri Partei (Deutsch-Hannoversche Partei, DHP), mitteametlikult ka Welfipartei (Welfenpartei), nimetatud Hannoveri kuningriiki valitsenud Welfide dünastia järgi, oli Saksa keisririigis ja Weimari vabariigis tegutsenud agraarne ja föderalistlik regionaalpartei.

Partei asutati 1867. aastal protestiks Hannoveri kuningriigi annekteerimisele Preisimaa poolt Austria-Preisi sõja järel. Partei toetas Hannoveri kuningriigi iseseisvust või taastamist iseseisva liikmesriigina Saksa keisririigi koosseisus ning Welfi dünastia varade tagastamist.[1] Partei tugevaimad piirkonnad olid maapiirkonnad Hannoveri ümbruses.[2]

Riigipäevas kuulus DHP Preisi-vastasesse fraktsiooni, tehes tihedat koostööd samuti preisivastase katoliikliku Keskparteiga, kuigi Hannover oli luterlik piirkond. Seetõttu nimetati DHPd mõnikord naljatades "Keskpartei protestantlikuks tiivaks". Ka Keskpartei Riigipäeva fraktsioonijuht Ludwig Windthorst oli olnud endine Hannoveri kuningriigi justiitsminister ja Welfide dünastia toetaja.[3][4]

DHP peamiseks valijaskonnaks olid Preisimaa Hannoveri provintsi endised aadlikud, väikeettevõtjad, ametnikud ja luterlased; paljud endise Hannoveri kuningriigi ühiskonnakihid olid peale Preisi anneksiooni oma privileegidest ilma jäänud, lisaks kannatas kohalik tööstus, kui nad pidid lisaks konkureerima ka preisi Junkrutega. Lisaks toetasid neid ka katoliiklased, kes langesid Kulturkampfi käigus Preisi võimude tagakiusamise ohvriks ja kartsid Preisimaa ja protestantide domineeritud Saksamaal edasist tagakiusamist ja identiteedi kaotamist. DHPd toetasid ka Hannoveri käsitöölised, kelle gildid ja ametiühingud olid annekteerimise tõttu alla käisid, ning tööstustöölised, kes pidid leppima halvemate tingimustega, kuna kohalik tööstus kannatas.[5]

Veebruaris 1867 toimunud Põhja-Saksa Liidu valimistel võitis DHP 45.2% häältest Preisimaa Hannoveri provintsis ja 9 kohta Riigipäevas. DHP oli vägagi tugev maapiirkondades, aga ka Hannoveri linnas töölisklassi toetuse tõttu; lisaks ka katoliiklikes piirkondades, nagu Meppen ja Lingen. Partei keskendus toetajate kogumisele peamiselt maapiirkondades, toetades Hannoveri põllumajanduse toetuseks ja Preisi maaomanike konkurentsi vastu võitlemiseks protektsionistlikke meetmeid. Valijaskonnale meenutati tihti "häid aegu" enne 1866. aasta anneksiooni, näiteks et maksud olid iseseisvas Hannoveris madalamad. 19. sajandil oli DHP rangelt separatistlik ja keskendus peamiselt vaid kohalikele probleemidele, riiklikel teemadel kommenteerides vaid parohhaalsest Hannoveri perspektiivist.[5]

Lisaks Keskparteile tegi DHP rohkelt koostööd ka SPDga, kuna paljud parteiliikmed olid töölisklassi suhtes sümpaatsed. Partei oli vastu Bismarcki anti-sotsialistlikele seadustele, lisaks Saksa keisririigi sõjaväelisele ekspansionismile ja kolonialismile.[5]

20. sajandi alguses, kui Hannover muutus senisest põllumajanduslikust provintsist tööstuslikuks, hakkas DHP toetus langema. Tööstustöölised astusid SPD ridadesse, maaomanikud ja väikeettevõtjad Põllumajandusliidu (BdL) liikmeteks, ka katoliiklased lahkusid DHP ridadest peale koostöö lõppu Keskparteiga.[5]

Novembrirevolutsiooni ajal toetas DHP Weimari vabariigi koosseisus Hannoveri Vaba Riigi loomist, märtsis 1920 Kappi putši ajal kavandati väiksema riigipöörde korraldamist Hannoveris, võttes üle valitsushooned ja kuulutades välja iseseisvuse. Kuigi katse ebaõnnestus, šokeeris see avalikkust, näidates, et isegi "mõõdukalt separatistlikuks" peetud DHP oli valmis riskima vägivalla ja kodusõjaga teatud tingimustel. Samas DHP omakaitseüksuste valmidus võidelda ka konservatiivse Reichswehriga saavutas neile toetust KPD seas - Hannoveri kommunistid kaitsesid DHPd sotsiaaldemokraatide riigireetmissüüdistuste eest.[4]

DHP proovis seejärel saavutada oma eesmärke valimiste teel, Hannoveri iseseisvuse petitsioonile koguti 600 000 allkirja. Partei väitis ka, et Hannover maksis rohkem makse Preisimaale ja Saksamaale kui sai vastu, mis näitas, et partei oli enam kui Welfi lojalistid. Seepeale võitis partei populaarsust juurde ka Stade kreisis, mis enne oli Rahvusliberaalide kants. Partei saavutas Hannoveri provintsis plebistsiidi korraldamise 19. mail 1924.[6]

Plebistsiidil taotleti iseseisva Hannoveri riigi loomist (ilma Aurichi piirkonnata). Seda toetas ka Baieri siseminister Franz Xaver Schweyer, kes soovis edu "alamsaksi hõimu iseseisvuskatsetele". Sotsiaaldemokraadid kritiseerisid Schweyerit, märkides, et mõne põhjasaksa poliitiku sekkumine või isegi kommenteerimine Baieri poliitika üle oleks tekitanud pahameelt, mispeale Schweyer vastas, et "Preisimaa saab vaid iseennast süüdistada selles, et üha rohkem inimesi soovib ja peab hädavajalikuks, et Preisimaa lõpetaks oma arvulise ülekaalu kuritarvitamise, mis surub halastamatult maha teiste riikide õigustatud mured."[4] Samas kartis DHP, et referendumit peetaks "parempoolseks Preisimaa sotsialistliku valitsuse vastu suunatud trikiks", mistõttu prooviti iseseisvusele toetust võita ka vasakpoolsete seast. Referendum aga kukkus läbi: kuigi 439.562 valijat 531.848st (82.65%) hääletas Hannoveri iseseisvuse poolt, oli valimisosalus liiga madal (30.18%); valimise õnnestumiseks pidi poolthääle andma üks kolmandik kõigist valimisõiguslikest kodanikest.[6][7] Samas märkis Evan Bukey, et tulemused näitasid siiski, et paljud hannoverlased ei tundnud ennast päriselt sakslastena ja säilitasid oma regionaalse lojaalsuse.[5]

Referendumi kaotus kiirendas partei allakäiku.[8] 1920. aastate lõpus võttis partei juba vasakpoolsema hoiaku, keeldudes koostööst parempoolsete parteidega nagu Saksa Rahvuslik Rahvapartei (DNVP) ja Stahlhelm, pidades neid liiga autoritaarseteks ja fašistlikku diktatuuri pooldavateks. DHP toetas ka Weimari põhiseadust, 1930. aastate algul toetas partei juba vabariiklust, kuid selleks ajaks oli partei muutunud suhteliselt tähtsusetuks palju radikaalsemate jõudude kõrval.[4] 1933. aastal, et vältida keelustamist natside poolt, läks partei laiali.[5]

Peale teist maailmasõda loodi partei järglasparteina Alamsaksi Riigipartei (Niedersächsische Landespartei, NLP), mis taotles Alam-Saksi liidumaa loomist föderaalse Saksamaa Liitvabariigi koosseisus.[9] Kui briti okupatsioonivõimud selle teostasid, liites omavahel endise Preisi Hannoveri provintsi ning Braunschweigi, Oldenburgi ja Schaumburg-Lippe vabad riigid, muutis partei oma nime Saksa Parteiks (Deutsche Partei, DP) ja muutus Põhja-Saksamaal konservatiivseks parteiks, mis tegutses kuni 1960. aastate alguseni.

  1. ↑ Taddey, Gerhard (1979). Lexikon der deutschen Geschichte. Personen. Ereignisse. Institutionen (saksa). Alfred Kröner Verlag. Lk 253. ISBN 9783520813039.
  2. ↑ McHale, Vincent E. (1983). Political parties of Europe (inglise). Greenwood Press. Lk 420. ISBN 0-313-23804-9.
  3. ↑ Holborn, Hajo. A History of Modern Germany: 1840-1945 (inglise). Taylor & Francis.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Heinzen, Jasper (2017). Making Prussians, Raising Germans: A Cultural History of Prussian State-Building after Civil War, 1866–1935 (inglise). Cambridge University Press. DOI:10.1017/9781108182737. ISBN 9781108182737.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Bukey, Evan B. (1. november 1972). "The Guelph Party in Imperial Germany, 1866–1918". The Historian. 35 (1): 43–60. DOI:10.1111/j.1540-6563.1972.tb00497.x. ISSN 0018-2370.
  6. ↑ 6,0 6,1 "HANOVER STAYS PRUSSIAN.; Plebiscite Rejects Referendum on Question of Secession". The New York Times (Ameerika inglise). 19. mai 1924. ISSN 0362-4331. Vaadatud 8. veebruaril 2025.
  7. ↑ "Hannover: Vorabstimmung 1924". www.gonschior.de. Vaadatud 8. veebruaril 2025.
  8. ↑ Noakes, Jeremy (1971). The Nazi Party in Lower Saxony, 1921-1933 (inglise). Oxford University Press. ISBN 978-0-19-821839-5.
  9. ↑ Klein, Michael (2005). Westdeutscher Protestantismus und politische Parteien: Anti-Parteien-Mentalität und parteipolitisches Engagement von 1945 bis 1963 (saksa). Mohr Siebeck. ISBN 978-3-16-148493-3.
Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Saksa-Hannoveri_Partei
No tags for this post.