Sadam on veekogu kalda äärde ehitatud taristu rajatis laevade või muude veesõidukite sildumiseks ja teenindamiseks. Eristatakse reisi-, kauba-, kala-, sõja- ja väikesadamaid.[1]
Asukoht ja rajatised
Tavaliselt on sadamakohaks valitud looduslikult sobivad, muutuvate ilmaolude eest kaitstud kohad (laht, fjord, jõe suue). Vajaduse korral ehitatakse kaitseehitised (muulid, lainemurdjad). Sadamarajatiste hulka kuuluvad kaid, muulid, kraanad, slipid, reisi- ja kaubaterminalid. Sadamate juurde paigaldatakse tavaliselt liikluse hõlbustamiseks ka meremärke või navigastioonimärke.[1]
Sadama taristu
Laevareiside kestel külastavad laevad marsruudile jäävaid sadamaid. Sadamakülastuse all mõeldakse laeva saabumist sadamasse lastimis- ja/või lossimisoperatsioonideks või reisijate peale ja/või mahaminekuks.[1]
Laevade sisenemiseks sadamasse ja sealt lahkumiseks on sadamaväilad ja faarvaatrid. Sadamaväil kui laevade sadamasse sisse- ja väljasõidutee sadama läheduses, on tähistatud poide ja muude meremärkidega. Mereväila sügavus on märgitud merekaartidele ja on teada laevajuhtidele, mistõttu tagatakse laeva liikumisel väilas meresõidu ohutus. Mereväil lõpeb tavaliselt sadamabasseini suudmega.[1]
Sadamabasseinist väljapoole jääb eelsadam, mis võib olla tormilainete eest osaliselt või täielikult kaitstud. Sadamal võib olla nii välis- kui sisereid. Välisreid jääb üldjuhul väljapoole sadama kaitserajatisi ja ei ole kaitstud, välja arvatud looduslikult eksisteerivad kaitsetingimused. Sisereid on sadamabasseini osa, mida kaitsevad sadama kaitserajatised.[1]
Eelsadam läheb üle sujuvalt sadamabasseiniks ehk sadamakaidest ja muulidest või muudest kaitserajatistest ümbritsetud veealaks. Laevad manööverdavad sadamabasseinis enne sildumist ja sadamast lahkumisel. Enamasti kaitsevad sadamabasseine tormilainete eest erinevad kaitserajatised. Laevaliiklus toimub sadamabasseinis kindlaksmääratud reeglite alusel ja seda korraldavad sadamakaptenid.[1]
Sadamates, mis asuvad aladel, kus tõusu-mõõna mõju on suur, suletakse sadamabassein mõõna ajaks lüüsi põhimõttel spetsiaalsete väravatega. Liiklus sellistesse sadamabasseinidesse ja nendest välja on võimalik üldjuhul ainult tõusuvee ajal. Kui sadam on kohas, kus see on avatud avamerelt tulevatele lainetele, paigaldatakse sadama kaitseks lainemurdjad.[1]
Kivist ja/või betoonist rajatised muulid teevad võimalikuks laevade manööverdamise sadamabasseinis tugevate tuulte korral ja kaitsevad sadama kaide ääres seisvaid aluseid tormilainete eest. Osa muulidest on ühtlasi sadamasillad, mille ääres saavad silduda laevad.[1]
Sadamakai on sadamarajatis, mille ääres silduvad ja seisavad laevad laadimis- või lossimistööde tegemiseks, reisijate pealeminekuks laevale või mahatulekuks laevalt. Kasutusel on erinevaid sadamakaisid: reisilaevade kai, multiteeninduse kai, ro-ro laevade kai, konteinerlaevade kai, puistlasti laevade kai, vedellasti aluste kai, kalalaevade kai jms. Täiesti erinevad on traditsioonilistest kaidest tankerite laadimiseks ja lossimiseks kasutatavad vedellasti laevade kaid. Kasutatakse ka kaisid, mille ääres seisavad ainult kindla otstarbega alused, näit. päästelaevad, jäämurdjad, lootsikaatrid, puksiirid, punkerdajad jms.[1]
Sadamakaisid iseloomustavad sadamakai pikkus ja sadamakai sügavus. Sadamakai pikkus on kas kai kogupikkus meetrites või selle kasutatava osa pikkus meetrites. Sadamakai sügavus on vee sügavus sadamkai kogu pikkuse ulatuses mõõna ajal. Sadamakai sügavus määrab laeva süvise, millega on võimalik kai ääres silduda. Kaide sügavused jaotatakse järgmistesse klassidesse: kuni 4,0 m; 4,0–6,0 m; 6,0–8,0 m; 8,0–10,0 m; 10,0–12,0 m; 12,0–14.0 m; rohkem kui 14,0 m.[1]
Sadamakai veepoolsel küljel paiknevad reas põrkeseaded ehk vendrid, mis kaitsevad kaid ja laeva võimalike vigastuste eest sildumisel. Vendriteks nimetatakse ka kai seina külge kinnitatud (riputatud) puidust, kummist (veoautode rehvid) või muust materjalist valmistatud lööke absorbeerivad esemed. Olles kai seina ja laevakere vahel, kaitsevad need laevakeret vigastuste eest.[1]
Laevad seisavad sadamakai või kairambi ääres sildumiskohal kinnitatuna laadimise ajaks selle külge. Laeva sildumise ajal kinnitatakse laevalt kaile antud köied (kinnitusotsad) pollarite külge. Pollarid on kai esiservas paiknevad terasest kinnitid, mille külge kinnitatakse laeva kinnitusotsad hoidmaks sildunud laeva kai ääres.[1]
Sadama tegutsemise seisukohalt on nii tehniliselt kui ka majanduslikult olulised eelkõige kaid. Suuremad laevad vajavad pikemaid ja sügavama veega kaisid. Kai peab olema vastupidav suurtele raskustele ning tasane, et võimaldada sadamatehnikal kiiresti liikuda. Hea kai on piisavalt lai ning kraanade rööbasteed, pollarid ja muud ehitised ei takista sellel liiklemist.[1]
Sadamates, kus võetakse vastu keskmise suurusega ja väikseid laevu, on tavapäraselt vee sügavuseks kaide ääres 8–12 m. Paljudes maailma suurtes sadamates ehitati eelmisel sajandil kaisid veesügavusega 13,5 m, millest piisas enamasti ka suurimate aluste sildumiseks. Kui Muuga sadamas on vee sügavuseks ookeani konteinerlaevadele mõeldud kai ääres 17–18 m, siis Rotterdami sadama uues konteinerterminalis silduvad maailma suurimad konteineralused, mis vajavad kai sügavust 25–26 m.[1]
Ro-ro aluste vööri- ja ahtrirampide efektiivne kasutamine eeldab, et nii ehituslikult kui ka mõõtmetelt sobib kai nendega kokku. Veeremilaevade efektiivne laadimine ja lossimine on mõeldamatu ilma kairambita. Kairamp kujutab endast kaid ja laeva ühendav metallkonstruktsiooni (sild), mida mööda liiguvad mootorsõidukid ja veetakse haagised parvlaeva või ro-ro aluse pardale ja pardalt kaile. Tüüpiliselt lastakse veeremilaeva ahtriramp pärast sildumist kairambile, millega ühendatakse veeremilaeva peatekk kaiga. Kairamp on hüdrauliliselt tõstetav, sellega ühendatakse kai ja laevateki erinevad kõrgused. Paindlikkuse lisamiseks ro-ro kaide puhul kasutatakse sageli muudetava kõrgusega kairampe või vaherampe. Eriti on neid vaja sadamates, kus veetase tõusude-mõõnade tõttu kiiresti muutub.[1]
Kaidel kasutatakse laevade laadimiseks ja lossimiseks erinevat sadama tõstetehnikat . Need on peamiselt erinevat tüüpi kraanad – konteinerkraanad (STS kraanad), portaalkraanad, mobiilsed kraanad jms.Suurenenud on laevade peamasinate võimsus, manööverdamise hõlbustamiseks varustatakse uued laevad vööri sõukruvidega, mis tekitavad sildumise ajal kaile ristsuunas mõjuvaid eriti tugevaid veevoolusid. Seetõttu kehtivad kaide veealuste osade vastupidavuse suhtes eriti kõrged nõuded.[1]
Sadama töökorraldus
Sadama tööd korraldab tavaliselt sadamakapten. Lisaks on toimivas ja teenuseid osutavas sadamas tavaliselt sadama korrapidaja või sadamavaht, kes annab loa veesõidukitele veealale sisenemiseks, väljumiseks ning muudeks manöövriteks või tegevusteks. Suuremates sadamates on tavaliselt oma teenindav abilaevastik nagu näiteks vedurlaevad, puksiirid, lootsilaevad, laevakütuse tankerid, reostustõrjelaevad.
Eesti oludes on tähtis sadama talvine jäävaba olek.
Eesti sadamad ja nende pidajad ning kaptenid peavad olema registreeritud sadamaregistris.[2]
Läänemere-äärsete sadamate omanikud ja kasutajad on kohustatud merereostuse vältimiseks järgima HELCOM-i ja MARPOL-i kokkuleppeid ja nõudeid.