See artikkel on ülevaade Süüria alade ajaloost.

Süüria paikneb ajaloolises Levandis, mis hõlmab Vahemere idapoolseid alasid kuni Mesopotaamiani. Põhja-lõuna suunal jääb Levant Tauruse mägede ja Araabia poolsaare vahele.

Süüria ala esimesed inimasustuse jäljed pärinevad vanemast kiviajast. Rohkesti on mälestisi hilisemast kiviajast ja pronksiajast. Süüria aladel hakati esimesena kasutama nii kivist kui ka kipsist ja põletatud lubjast anumaid. Anatooliast leitud obsidiaanist tööriistad annavad tunnistust varajastest kaubandussuhetest teiste riikidega. Vaaraodelt pärit esemed, mis on ilmselt kingitused, tõendavad sidemeid Vana-Egiptusega.

 Pikemalt artiklis Ḩalafi kultuur

Süüria oli üks esimesi piirkondi, kus tekkisid linnriigid. Neist üks jõukamaid oli Ebla linn, mis rajati umbes 3000 eKr. 1960.–1970. aastatel avastati itaallase Paolo Matthiae juhitud arheoloogilistel kaevamistel, et 3. aastatuhandel eKr ulatus Ebla mõjupiirkond Punasest merest Anatooliani põhjas ning praeguse Iraagini idas. Ebla rikastus tänu headele kaubandussuhetele Sumeri ja Akadi aladega. Linnast on leitud ulatuslik arhiiv, mis koosneb umbes 20 000 kiilkirjatahvlist, suuremalt jaolt on need ebla keeles, mida kirjutati sumeri kirjas. Uuringud näitavad ebla keele sugulust akadi keelega, mis kuulub vanimate kirjalike semiidi keelte hulka.

Piirkonna vanimaid linnu on Aleppo, mis oli alates 1800. aastast eKr Jamhadi kuningriigi keskus Põhja-Süürias.

 Pikemalt artiklis Aleppo

2. aastatuhandel eKr võitlesid Süüria pärast Egiptus ja Hetiidi riik (hetiidid). Aastatel 1450–1200 eKr oli kaananlaste sadamalinna Ugariti õitseng; Ugarit maksis andamit Egiptusele ja pidas kaubandussuhteid Küprosega.

14. sajandil eKr tungisid Araabia poolsaarelt Süüria steppi ja Eufrati keskjooksule aramea hõimud. Need semiidi rändhõimud valgusid 12.–11. sajandil eKr kogu Süüriasse ja Mesopotaamiasse, Viljaka Poolkuu aladele. Naabersuurriikide (Iisraeli ja Assüüria) nõrgenedes tekkis taas semiidi hõimude väikeriike ja nende liite.

12. sajandil eKr hakkasid nii Babüloonia kui ka Assüüria taotlema kontrolli endiste aramea alade üle, mis varem olid olnud hetiitide võimu all. Assüüria kuningas Assur-reš-iši I oli edukam ja võitis korduvalt Nebukadnetsar I vägesid. Peale selle õnnestus Assüürial vallutada ja annekteerida varem hetiitidele kuulunud alad Väike-Aasias ja praeguses Süürias. Assüüria kuningas Tiglat-Pileser I (1115–1077 eKr) allutas Põhja-Süürias elanud aramealased. Hetiitide linna Pethori vallutamisega (Eufrati ja Sajuri jõe ühinemiskohas) saavutas ta kontrolli Vahemereni viiva kaubatee üle. Edasi suundus Tiglat-Pileser I vallutama Kaanani/Foiniikia linnu (Byblos, Sidon, Arvad). Pärast Tiglat-Pileser I surma aastal 1076 eKr algas Assüüria ajaloos suhtelise allakäigu ajastu.

 Pikemalt artiklis Aramealased, Foiniikia

Aramea hõimud vallutasid Assur-rabi II (1013–972 eKr) ajal Pitru ja Mutkinu, mille assüürlased olid endale allutanud ja seejärel koloniseerinud Tiglat-Pileser I juhtimisel. Assüüria kuningas võttis ette retke aramealaste vastu, jõudes välja Vahemereni, ning taastas ülemvõimu.

8. sajandil eKr sattusid aramealaste alad ja Foiniikia kolooniad Assüüria võimu alla. Assüüria tõus 8. sajandil eKr tegi aramealaste võimule lõpu. 8. ja 7. sajandil eKr hõlmas Uus-Assüüria suurriik (osaliselt või täielikult) muu hulgas praeguse Iraagi, Süüria, Liibanoni, Türgi ja Iraani ala, ulatudes Väike-Aasiast Zagrose mägedest ning Kaukasusest Pärsia lahe ja Nuubiani.

 Pikemalt artiklis Assüüria, Assüüria#Uus-Assüüria suurriigi ajajärk (911–610 eKr)

Süüria alad langesid seejärel Babüloonia ning aastal 539 eKr Ahhemeniidide võimu alla.

6. sajandi lõpust kuni 4. sajandi teise pooleni eKr laius Ahhemeniidide Pärsia suurriik alal, mis hõlmab tänapäeva Iraani, Iraaki, Afganistani, Usbekistani, Türgit, Küprost, Süüriat, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptust. Suurima ulatuse saavutas impeerium umbes aastal 500 eKr, mil ta hõlmas ka tänapäeva Liibüa, Kreeka, Bulgaaria, Pakistani, Sudaani ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikide alasid.

Aastal 333 eKr vallutas Süüria ning seal asuvad linnad – Tüürose, Baalbeki, Byblose, Siidoni, Ugariti, Aradose, Berytose – Aleksander Suur. Pärast Aleksander Suure surma jagunes Makedoonia riik Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse ning Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid. Linnades (Antiookias, Dura Europoses, Latakias, Palmyras) võttis võimust hellenistlik kultuur.

 Pikemalt artiklis Seleukiidide riik

Philippos II ja Aleksander Suure väepealik Seleukos I Nikator (kreeka keeles 'võitja'; umbes 358 eKr – 281 eKr) Seleukiidide dünastiast, Seleukiidide riigi rajaja, sai aastal 321 eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks. Sõja järel Antigonos I-ga kindlustus ta seal aastal 312 eKr lõplikult ja vallutas seejärel kunagise Aleksander Suure impeeriumi idapoolsed alad kuni Indiani. Aastal 305 eKr kuulutas Seleukos I end kuningaks. Ipsóse lahingu tulemusena (301 eKr) omandas ta Süüria alad. Seleukos I järglaste Antiochos I, Antiochos II, Seleukos II ja Seleukos III ajal võitles riik ülestõusudega Bitüünias, Pergamonis, Baktrias ja Partias, samuti esimeses Süüria sõjas (274–271 eKr) Ptolemaioste vastu.

Aastal 223 eKr võimule tulnud hellenistlik Süüria kuningas Antiochos III suutis 25 aasta jooksul (223–187 eKr) taastada riigis korra ning allutada Baktria ja Partia taas oma võimule. Aastal 204 eKr võitis ta ka Ptolemaios V-t ning Egiptus kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevad saared) ning Lõuna-Süüria.

Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma Antiochos III-t ja sellega hakkas Väike-Aasias kasvama Rooma mõjuvõim. Antiochos III sai Termopüülide (191 eKr) ja Magnesia lahingus (190 eKr) Roomalt lüüa, pidi loovutama Tauruse mäestikust lääne pool oleva Väike-Aasia osa ja maksma 188. aastal eKr sõlmitud Apameia rahulepinguga kõrget tribuuti.

83. aastal eKr langes Süüria Suur-Armeenia kuninga kätte. Armeenia võim kestis Süürias aladel üle 13 aasta.

 Pikemalt artiklites Rooma vabariik ja Süüria (Rooma provints)

64. aastal eKr sai Süüriast Rooma provints. Süüria oli strateegiliselt oluline piirkond, kuna selle territooriumile jäi mitu Rooma riigi kaubateedel asuvat Lähis-Ida sadamalinna.

Esimeste sajandite jooksul kasvas kristlus teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Esimesed varakristlastekogudused tekkisid 1. sajandil Jeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäoliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusia aladel. Kristlik õpetus levis ka lõunasse Aleksandriasse ning Põhja-Aafrika aladele. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, sealt levis see Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid praeguse Jordaania, Palestiina, Süüria ja Türgi alad kristlikud piirkonnad; ka Vana-Rooma keisririigi Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Alates 2. sajandist levis laialdaselt ristiusk ja süüria keeles loodi rikkalik kristlik kirjavara.

 Pikemalt artiklites Palmyra kuningriik ja Palmyra

 Pikemalt artiklis Bütsants, Bütsantsi ajalugu, Bütsantsi-Araabia sõjad

Bütsantsi pidevad sõjad oma naabritega nõrgestasid riiki, aastatel 618–621 vallutas Egiptuse ligi 10 aastaks Sassaniidide riik. Sassaniidide kuningas Husrav II väed tungisid sügavale Väike-Aasiasse ja vallutasid Bütsantsilt nii Damaskuse (613) kui ka Jeruusalemma (614) ning seejärel Egiptuse (618–621), mis oli Bütsantsile eriti valus hoop, kuna Egiptuse provints oli keisririigi viljaaidaks. Keiser Herakleios I valmistus vastupealetungiks (mis algas 622. aastal) äärmise põhjalikkusega ning otsustas väejuhi rolli enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Otsustav lahing peeti 627. aastal Ninive lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.

634. aastal alanud sõjas Rashiduni kalifaadiga sai Bütsants korduvalt araablaste kalifaadi käest lüüa ning kaotas mõne aastaga Süüria ja Palestiina alad. 637. aastal Süürias Orontese jõe ääres toimunud Raudsilla lahingu tagajärjel kaotas Bütsants Lähis-Ida alad Rashiduni kalifaadile. Väike-Aasia jäi Konstantinoopoli kontrolli alla, ometi oli Lähis-Ida alade kaotus impeeriumile poliitiliseks, majanduslikuks ja sõjaliseks löögiks.

Rashiduni kalifaadi rajaja ‘Umari (634–644) juhtimisel vallutati Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), Egiptus (639–641) ja Tripoli (643).

Umaijaadide dünastiast kaliifi ‘Uthmān ibn ‘Affāni (644–656) ajal vallutasid araablased lõplikult Pärsia, enamjao Põhja-Aafrikast ning Aleksandria (645), 646. aastal said nad enda kätte Egiptuse ning tungisid Kaukaasiasse, 649. aastal langes nende kätte Küprose saar.

 Pikemalt artiklis Kalifaat, Umaijaadide Damaskuse kalifaat

Kaliif Ali ajal (656–661) lõhenes islami kogukond lõplikult sunniitideks ja šiiitideks. Kaliif Ali (viimane Muhammadi lähikondlasest kaliif) tappis Damaskuse asevalitseja, kes oli kuulutanud end uueks kaliifiks. Ajajärku, kui Araabia islamiriiki juhiti Damaskusest, nimetati Damaskuse kalifaadiks. Damaskuse kalifaat tõi kaasa lõhe islamis. Enamik islamiusulisi on sunniidid, kes austavad koraani kõrval ka islami pärimust sunnat. Teine osa on šiiidid, kes on viimase Muhammadi lähikonda kuulunud kaliifi Ali pooldajad ja kes usuvad, et Allah määrab imaamideks ehk islami usujuhtideks ainult prohveti järeltulijaid, kes on saanud Jumalalt erilised võimed, mida teistel pole.

 Pikemalt artiklis Umaijaadide kalifaat

660. aastal tegi kaliif Muawiyah I (661–680) Damaskusest Umaijaadide kalifaadi pealinna, milleks see jäi 762. aastani. Muawiyah't on mõnikord peetud Araabia kalifaadi kui riigi tegelikuks rajajaks, kuna tema ajal reorganiseeriti riigihaldus, kujunesid konkreetne haldusaparaat ja maksusüsteem, loodi ühtne mündindus ja postiteenindus ning kehtestati riigikeelena araabia keel. Kalifaadi keskusest Damaskusest sai tõeline valitsusasutustega pealinn. Umaijaadide ajal loodi islami õigussüsteem (šariaat).

Islami kuldajal tekkis palju linnu, edenesid ehituskunst (araabia kultuur, islami kunst), niisutusmaaviljelus ja kaubandus. Umaijaadide^[1] kalifaadi (nimetatakse keskuse asukoha järgi ka Damaskuse kalifaadiks) territooriumid asusid Lähis-Idas, Kesk-Idas, Iraani mägismaal ja Kesk-Aasias, Lääne-Aafrikas ja Põhja-Aafrikas ning Pürenee poolsaarel. Kalifaadi territooriumil olid suurlinnad Damaskus, Mediina, Meka, Al-Kūfah, Isfahan, Fustat, Kairouan, Córdoba. Umaijaadide Damaskuse kalifaat oli üks seitsmest suurimast eksisteerinud impeeriumist. Kalifaat ulatus Atlandi ookeanist Indiani ja India ookeanist Kaukasuseni. Vallutatud alal levis islam ja seoses sellega ka araabia keel, sest koraani ei olnud lubatud teistesse keeltesse tõlkida.

 Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat

Sisevastuolude tõttu tulid võimule Abbassiidid. Bagdadi asevalitseja kukutas Damaskuse kaliifi võimult ning võttis ise endale kaliifitiitli. Enamik Umaijaadide dünastia liikmeid tapeti. Kalifaadi allakäik algas kohe pärast Umaijaadide kukutamist 750. aastal. Võimu haaranud Abu'l-Abbas as-Saffah (750–754) rajas Abbassiidide dünastia ja Abbassiidide kalifaadi (nimetatakse keskuse asukoha järgi ka Bagdadi kalifaadiks). Abassiidid muutsid kalifaadi südamaaks Mesopotaamia, pealinnaks sai 762. aastal asutatud Bagdad.

Abbassiidide Bagdadi kalifaadi hiilgeaeg oli 8. sajandi teisest poolest kuni 9. sajandi algupooleni, kui valitsesid al-Mansur (754–775), al-Mahdi (775–785), Hārūn ar-Rashīd ja al-Mamun (813–833). Siis oli kalifaat maailma suurimaid ja arenenumaid riike. Abbassiidide aeg oli islami kultuuri ja teaduse õitseaeg.

9. ja 10. sajandil tekkisid kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil kiirenes see protsess veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa (või vähemalt poole) islamimaailma elanikkonnast juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks, nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).

Kalifaadist eraldusid 10. ja 11. sajandil arvukad piirkonnad ja said iseseisvateks islamiriikideks, millest vaid osa tunnustas Bagdadi kaliifi moslemite vaimse ja poliitilise liidrina.

 Pikemalt artiklis Tuluniidid 868–905, Hamdadiinid 10. sajandil ja Mirdasiidid 11. sajandil

 Pikemalt artiklis Fatimiidide kalifaat, Fatimiidid 909–1171

 Pikemalt artiklis Seldžukiidid, Seldžukid, Seldžukkide riik

Seldžukkide dünastia rajaja Togrulbeki juhtimisel vallutati Khorāsān, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak. Alp Arslani juhtimisel saavutasid Seldžukkide väed 1071. aastal Manzikerti lahingus Bütsantsi üle tähtsa võidu, misjärel hõivati pea kogu Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina. Seldžukkide riik saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes Egiptusest Hiinani.

Sultan Malik-šahhi valitsemisajal tegid Seldžukkide väed sõjakäike Põhja- ja Kesk-Süüriasse, kus Aleppos valitses tema vend sultan Tutush I.

Pärast Malik-šahhi surma 1092. aastal puhkes tema poegade vahel võimuvõitlus, mille tagajärjel jagunes impeerium mitmeks väiksemaks riigiks. Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi Seldžukkide sultanaadis ja Tutush I Süürias. Tutush suri aastal 1095, tema kaks poega Fakhr al-Mulk Radwan ja Duqaq hakkasid valitsema vastavalt Aleppos ja Damaskuses. See killustas Süüriat veelgi, Mosulis oli võimul atabek Kerbogha.

Seldžukkide nimel valitses Süürias Zengide dünastia (1127–1250), mille harude esindajad olid 12.–13. sajandil võimul Süüria võimukeskustes Mosuli, Damaskuse, Aleppo ja Iraagi aladel. Lisaks Seldžukkidele valitses Lähis-Idas ka teisi kohalikke moslemite dünastiaid. Aastatel 1104–1154 kuulus Damaskus türgi soost Buriidide dünastiale, kes jäid võimuvõitluses alla Zengidele. Teine türgi soost Artukiidide dünastia valitses 11.– 15. sajandil kord Seldžukkide asevalitsejana Süüria alade üle, kord iseseisvana Põhja-Iraagis. Selline lõhestatus Lähis-Idas tegi eurooplaste vallutustee Jeruusalemmani lihtsaks.

 Pikemalt artiklis Damaskuse emiraat

 Pikemalt artiklis Esimene ristisõda, Teine ristisõda, Ristisõjad

Ristisõdade käigus vallutati aastatel 1096–1099 esimeses ristisõjas Vahemere idaosas Levandis Antakya ja Edessa linn ning moodustati Ristisõdijate riigid.

 Pikemalt artiklis Jeruusalemma kuningriik, Edessa krahvkond, Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond, Ristisõdijate riigid

Teine ristisõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui Edessa krahvkond, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast esimest ristisõda, langes 1144. aastal Seldžuki päritolu Mosuli valitsejast Zengide dünastia moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes. Teine ristisõda oli esimene, mida juhtisid Euroopa kuningad: Prantsusmaa kuningas Louis VII ja Saksa kuningas Konrad III. Abi saadi ka paljudelt teistelt tähtsatelt Euroopa aadlikelt. Ristisõdijate väed said lüüa Seldžuki türklastelt. Louis VII ja Konrad III jõudsid oma vägede riismetega siiski Jeruusalemmani ning ründasid aastal 1148 üsna lootusetus olukorras Damaskust, mille oli vallutanud Zengi poeg ja järglane Nūr ad-Dīn. Kokkuvõttes oli teine ristisõda täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemitele.

Nūr ad-Dīn taastas ainuvalitsemise Damaskuses ja Mosulis ning sunniitidest Zengide dünastia konflikt ismailiitidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga lõppes sellega, et Saladini onu Širkuh, kes juhtis Seldžukkide vägesid, ühendas Egiptuse ja Süüria alad.

1169. aastal alustasid ristisõdijad rünnakuid Niiluse deltasse, ismailiitidest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadile. Fatimiidid kutsusid Mosulist appi Zengide dünastia Damaskuse ja Aleppo emiiri Nur ad-Dini vägesid. Sunniidist Nur ad-Dini väed aga soovisid Egiptuses võimult tõugata ismailiitidest Fatimiide ning Fatimiidid olid sunnitud sõlmima liidu Jeruusalemma kuninga Amaury I-ga (1162–1174). Fatimiidide ja Jeruusalemma ristisõdijate väed võitsid Širkuhi vägesid 1167. aastal, kuid 1168. aastal olid nad sunnitud Kairost lahkuma ning Širkuh sai Fatimiidide kalifaadis vesiiriks. Širkuhi surma järel 1169. aastal haaras võimu Egiptuses Saladin, kes määrati Egiptuse vesiiriks. 1171. aastal, viimase Fatimiididest kaliifi al-ʿĀḍid li-Dīn Allāh surma järel kukutas Saladin Fatimiidid.

 Pikemalt artiklis Aijubiidide riik

Pärast seda kui Zengide dünastiast pärit Nur ad-Din (kes valitses Seldžukkide riigi Süüria provintsi aastatel 1146–1174) suri, kuulutas Saladin iseenda Egiptuse ja Süüria sultaniks. Järgmise kümne aasta jooksul vallutasid Aijubiidid üha uusi alasid. Aastaks 1183 olid nende võimu all Egiptus, Süüria, Põhja-Mesopotaamia, Al-Ḩijāz, Jeemen ja Põhja-Aafrika rannik kuni tänapäeva Tuneesia piirini. Suur osa Jeruusalemma kuningriigist läks samuti pärast Hattini lahingut Saladini kätte. 12. sajandi lõpuks said ristisõdijad Palestiina ranniku üle uuesti kontrolli. Aijubiidide dünastia lõpetas Süüria väikeriikide omavahelise võitluse ja tõrjus 1187. aastal ristisõdijad maalt välja.

 Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Pärast Saladini surma püüdsid üksteise võidu trooni haarata tema pojad, kuid lõpuks sai 1200. aastaks sultaniks Saladini vend Al-Adil I. 1230-ndatel proovisid Aijubiidide emiirid Süürias Egiptusest sõltumatuks saada ning olid riigist lahus, kuni sultan As-Salih Ajjubiid riigi ühtsuse taastas, liites aastaks 1247 suurema osa Süüriast, v.a Aleppo, dünastiaga. Aijubiidide sultan As-Salih Aijubiid võitles võimu pärast oma onu, Damaskuse emiiri As-Salih Ismailiga. Pärast al-Salih Aijubiidi surma 1249. aastal sai Egiptuse valitsejaks Al-Muazzam Turanshah. Varsti pärast seda tõukasid ta troonilt mamelukid, kes olid äsja ristisõdijad Niiluse delta juurest tagasi löönud. See lõpetas Aijubiidide võimu Egiptuses, pärast seda kukkus läbi arvukalt Süüria emiiride katseid Egiptus tagasi saada. 1260. aastal vallutasid mongolid Aleppo ja varsti pärast seda vallutasid nad ka ülejäänud Aijubiidide alad.

 Pikemalt artiklis Mamelukkide sultanaat

1250.–1270. aastail tulid võimule Egiptuse mamelukid, kes lõid Baibarsi juhtimisel tagasi mongolid. 1268. aastal vallutasid mamelukkide väed sultan Baibars I juhtimisel ristisõdijate moodustatud Antiookia vürstiriigi. 1270. aastal alustas Prantsusmaa kuningas Louis IX Kaheksandat ristisõda, põhjuseks mamelukkide sultan Baibarsi ründed ristisõdijate riikidele Süürias.

1400. aastal tungis Süüriasse Timur, kes rüüstas sealseid linnu. Osmanite tõusva võimu situatsioonis, kui Osmanite riigi Türgi sultan Bayezid I võitis korduvalt Bütsantsi riiki, lõi Bayezid I liidu Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur lõi esiteks Egiptuse mamelukkide väe Süürias puruks, vallutas 1400. aastal Damaskuse, 1401. aastal Bagdadi ja siis verises lahingus Ankara juures 1402. aastal ka Osmanite oma. Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid I. Smyrna Kogu Lääne-Aasias tunnustas nüüd Timuri valitsust, Osmanite riik jagati valitsemiseks Bayezid I poegade vahel ja isegi Egiptus võttis tema ülemvalitsuse vastu.

15. sajandi lõpuks vähenes Egiptuse ja Süüria tähtsus rahvusvahelises kaubanduses, kuna Portugal avastas meretee Indiasse.

 Pikemalt artiklis Otomani impeerium

Sultan Selim I valitsusajal (1512–1520) vallutasid Osmanid 1514. aastal Safaviidide käest Mesopotaamia ja Kurdistani ning 1517. aastal Mamelukkide riigi Süüria ja Egiptuse alad ja Jeruusalemma ning Suleiman sai endale võtta ka kaliifi tiitli. Otomanide Türgi koosseisu jäi see ala kuni Esimese maailmasõjani.

 Pikemalt artiklis Süüria Araabia kuningriik

Pärast Türgi lüüasaamist maailmasõjas kehtestas Hašimiidide hulka kuulunud Fayşal I Süürias 1920. aastal Süüria Araabia kuningriigi, kuid see püsis vaid mõne kuu. Prantsusmaa okupeeris riigi ning Süüria jäi Prantsuse mandaadi alla kuni 1946. aastani, ehkki prantslaste võimu kõigutasid korduvad vastuhakud. 1930. aastal loodi mandaatala piires Süüria vabariik, kuid 1936. aastal keeldus Prantsusmaa parlament lubamast Süüriale iseseisvust.

Praegune Süüria iseseisvus 1946. aasta aprillis, kui vabaneti Prantsuse okupatsiooni alt.^[2] Süüriast sai ametlikult parlamentaarne vabariik. 1948. aastal sattus noor riik Araabia-Iisraeli sõtta, milles lüüasaamine oli üks ajendeid esimesele riigipöördele 1949. aasta märtsis. Hiljem toimus riigis veel ridamisi vägivaldseid võimuvahetusi, samuti kordusid kokkupõrked Iisraeliga.

Aastail 1958–1961 ühinesid Süüria ja Egiptus, moodustades Ühinenud Araabia Vabariigi. Riigi president oli Gamal Abdel Nasser ning see oli Ühendatud Araabia Riikide nimelises konföderatsioonis Põhja-Jeemeniga. Ehkki Süüria lahkus liidust 1961. aastal, kasutas Egiptus uut nime ametlikult kuni 1971. aastani.

1963. aastal tuli järjekordse riigipöördega võimule Baath – Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei, mis tegutses ka mõnes muus araabia riigis, eelkõige Iraagis. Kuigi Süüria koostöö Nõukogude Liiduga algas juba varem, viis just Baathi režiim Süüria püsivalt NSV Liidu (ja nüüdse Venemaa) mõjusfääri, andes NSV Liidule muu hulgas mereväebaasi Ţarţūses. 1966. aastal lõhenes Baath Süüria ja Iraagi haruks. Sisuliselt valitseb Baath Süürias tänini, seda hoolimata parteisisestest lahkhelidest ja võimuhaaramistest. 1963. aasta juhtfiguuride sekka kuulus ka Ḩāfiz̧ al-Asad, kes ajapikku aina enam esile kerkis, kuni temast sai 1971. aastal (veel ühe pöörde tagajärjel) Süüria president. Pärast tema surma 2000. aastal sai presidendiks tema poeg Bashār al-Asad. Samast ajast pärineb ka Süüria praegune võimujaotus, kus valitsevatel kohtadel on šiiitide hulka kuuluvad alaviidid, rahva sunniitidest enamus aga püsib opositsioonis.

1970. aastal puhkes Moslemi vennaskonna juhitud ülestõus, mis kestis vahelduva eduga aastaid. See kulmineerus 1982. aastal Hama veresaunaga, kus Süüria armee tappis eri hinnanguil 10 000–40 000 inimest.

1973. aastal alustasid Süüria ja Egiptus Yom Kippuri sõda Iisraeli vastu. 1973. aastal tungis Süüria Liibanoni, kus okupatsioon kestis kolm aastakümmet. Ka Liibanoni kodusõda lakkas alles 15 aasta pärast.

Aastail 1990–1991 osales Süüria Lahesõjas USA juhitud koalitsiooni poolel. Ehkki sellele järgnes mõningane suhete soojenemine lääneriikidega, lõppesid 1990. aastatel peetud läbirääkimised Iisraeliga tagajärjetult. 2005. aastal tõi Süüria väed Liibanonist välja.

2011. aastal nn araabia kevade mõjul alanud rahumeelsed protestid ägenesid armee vägivaldse reaktsiooni mõjul, viies Süüria kodusõjani, mis kestab praeguseni. 2011. aasta juulis rajasid riikliku armee väejooksikud Vaba Süüria Armee. Riigi territoorium on jagunenud valitsusvägede, opositsiooni ja kurdide käes olevaiks aladeks, Süüria majandus on purustatud ning riigiaparaadi teovõime äärmiselt piiratud. ÜRO andmeil suri Süüria kodusõjas aastail 2011–2014 kuni 136 000 inimest. Naaberriikidesse Jordaaniasse, Liibanoni, Türki ja Iraaki on rännanud üle 1,7 miljoni põgeniku.

2024. aasta novembris alustasid uut pealetungi valitsusvastased väed, kelle seas domineeris islamistliku Hayat Tahrir al-Shami (HTS) juhitud koalitsioon. 8. detsembril taandusid valitsusväed Damaskusest, Bashshār al-Asad loobus võimust ja lahkus riigist, olles väidetavalt andnud korraldused võimu rahumeelseks üleandmiseks.

• Palmyra (ka Palmyre, Tadmur, Tudmur, Tadmor), kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse aastast 1980.^[3][4][5][6]