Robert Stewart, teine markii Londonderry (tavaliselt Lord Castlereagh; 18. juuni 1769 – 12. august 1822) oli Ühendkuningriigi poliitik. Iirimaa lordleitnandi juures töötades aitas ta maha suruda 1798. aasta Iiri ülestõusu ning tagada 1800. aasta Acts of Unioni vastuvõtmine. Välisministrina aastast 1812 oli ta keskne tegelane Napoleonit võitnud koalitsiooni haldamisel ning Suurbritannia esindaja Viini kongressil. Pärast sõda kuulus ta Robert Jenkinsoni valitsusse, kuid muutus konservatiivsete vaadete tõttu ebapopulaarseks ning tema karjäär lõppes poliitiliselt isoleerituna.

Lord Castlereagh alustas oma karjääri Iirimaal, kuid pärast revolutsioonijärgse Prantsusmaa väisamist otsustas ta oma Ulsteri prebüsterlastest toetajatele selja keerata. Ta vahetas Iiri House of Commonsis fraktsiooni, hakkas valitsust toetama ning mängis keskset rolli oma endiste kaaslaste, vabariikliku Ühendatud Iirlaste Seltsi liikmete kinnipidamisel. Pärast 1798. aasta mässu surus ta Iirimaa peasekretärina parlamendist läbi 1800. aasta Acts of Unioni, millega loodi Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik.

Aastast 1805 oli Castlereagh esmalt peaminister William Pitt noorema ning seejärel William Cavendish-Bentincki valitsuste sõjaminister. Ta oli sunnitud aastal 1809 tagasi astuma, kuna pidas välisminister George Canningiga püstoliduelli. Ta naasis valitsusse 1812. aastal ning oli välisminister ja House of Commonsi juht.

Castlereagh pani kokku ja leidis rahastuse koalitsioonile, millega alistati Napoleon ja aitas kaasa Chaumonti lepingu sõlmimisele. Pärast Napoleoni teist troonist loobumist aastal 1815 töötas Castlereagh ühes teiste Euroopa jõududega Viini kongressil välja kontinentaalsüsteemi, mis pidas Euroopas vastu sajandi keskpaigani. Ta hoidis ära Prantsusmaa karmi karistamise, kuna uskus, et see rikuks Euroopa jõudude tasakaalu. Prantsusmaal toimus osaliselt tänu temale Bourbonide restauratsioon ning riik viidi 1791. aasta piiridesse. Aastal 1820 hakkas Castlereagh propageerima sekkumatuspoliitikat ning uskus, et Suurbritannia ei peaks end Mandri-Euroopa asjadesse segama.

Pärast sõda toetas ta kodumaal karme repressioone reformistide vastu ning teda seostati seetõttu 1819. aasta Peterloo veresaunaga, kus hukkus 18 meeleavaldajat ja mitusada sai viga. Ta sattus nii Iirimaal kui Suurbritannias põlu alla, oli ennast tööga üle koormanud ning isikliku elu pärast stressis. Castlereagh võttis endalt 1822. aastal elu.

Kirjandus

Primary sources

No tags for this post.