Richard Johann Kuhn (3. detsember 1900 Viin, Austria-Ungari – 1. august 1967 Heidelberg, Saksamaa) oli austria-saksa biokeemik, kes 1938. aastal pälvis oma töö eest vitamiinide ja karotenoidide alal Nobeli keemiaauhinna.
Hariduse ja tööga seotut
Enne Döblingeri Gümnaasiumisse (Viin) õppima asumist oli Kuhn koduõppes. Teda õpetas õpetajaharidusega ema Angelika Rodler Kuhn.[1]
- 1922. aastal kaitses Kuhn Müncheni Ülikoolis väitekirjaga "On the specifity of enzymes in carbhydrate metabolism" filosoofiadoktori kraadi.[1]
Ta töötas ka Heidelbergi Ülikoolis biokeemia professorina ja Kaiser Wilhelm Meditsiiniuuringute Instituudi (hilisem nimetus Max Plancki Instituut) direktorina.
Panus orgaanilise keemia arendamisse
Ta uuris looduslike karotenoididega seonduvat, avastas ja koostas 8 karotenoidi struktuuri (ingl carotenoids)ning hiljem sünteesis neid. Ta avastas, et karotenoid on vajalik teatud vetikate viljastumisel (ingl k fertilization). Tema ja ta kaastöötajad eraldasid karotenoide mitmesugustest looduslikest allikatest, näiteks safranist, kibuvitsamarjadest, krookustest, palmiõlist, lobster shellsist ja inimese emakoogist.[2]
Vitamiinid
- 1929. aastal eraldas Kuhn koos Paul György ja Theodor Wagner-Jaureggiga, keemiliselt B2-vitamiini;[3]
- 1933. aastaks eraldasid Kuhn, György, P. ja Wagner-Jauregg, T. puhast riboflaviini pärmist, munavalgest ja vadakust.
- Aastatel 1933–1934 koostas ta koos Theodor Wagner-Jaureggiga B2-vitamiini struktuuri.[4]
Enam-vähem samal ajal Paul Karreriga (1935) teatas ta B2-vitamiini struktuuri kindlaks määramisest. Ta eraldas ligi 1 grammi riboflaviini 5300 liitrist kooritud piimast (ingl k skim milk), ühtlasi oli ta esimene, kes nimetatud vitamiini eraldas.[2]
- 1939. aastal eraldas ta ja sünteesis koos kaastöötajate G. Wendthi ja Otto Westphaliga B6-vitamiini.[2][5]
- 1943. aastal avastas ta esimese riboflaviini antagonisti ehk antivitamiini dichloro-D-ribofalvin.[2]
Lisaks uuris ta aminohappeid, valke, ensüüme, vitamiine, flaviine (sh inimese rinnapiimas sisalduvat laktoflaviini), mitmeid alkaloide, glükosiide ja paljusid teisi molekule.
- 1943. aastast alates uuris ta närvigaase ja leiutas närvigaasi soman (tänapäeval klassifitseeritud keemiarelvaks);
- 1948. aastast oli ta väljaande Justus Liebigs Annalen der Chemie toimetaja.
Eraelulist
Poliitika
Kriitikat on pälvinud tema koostöö Kolmanda riigi valitsusega.
Tunnustus
- 1938 – Nobeli keemiaauhind (Kolmanda riigi valitsuse survel[6] keelati tal auhinda vastu võtta, võttis selle vastu 1949. aastal)
- 1942 – Goethe auhind
- 1952 – Wilhelm Exneri medal
- 1958 – valitud Jaapani Akadeemia välisliikmeks
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Melville L. Wolfrom, R. Stuart Tipson, Advances in carbohydrate chem & biochem, Volume 24, Academic Press, lk 1–8, 1969 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 11.07.2013)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Laylin K. James, Nobel Laureates in Chemistry, 1901–1992, lk 250–252, 1994, American Chemical Society and Chemical Heritange Foundation, Google´i raamatu veebiversioon (vaadatud 11.07.2013)
- ↑ Paul György, Perspectives in nutrition, The American Journal of Clinical Nutrition 24: OCTOBER 1971, pp. 1250–1256. Printed in U.S.A., Developments leading to the metabolic role of vitamin B6,[1]
- ↑ Wilhelm Friedrich, Vitamins, lk 408, 1988, ISBN 3-11-010244-7, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 12.07.2013)
- ↑ http://www.britannica.com/EBchecked/topic/324454/Richard-Kuhn
- ↑ http://dictionary.reference.com/browse/richard+kuhn
Kirjandus
- Florian Schmaltz, Kampfstoff-Forschung im Nationalsozialismus: Zur Kooperation von Kaiser-Wilhelm-Instituten Militär und Industrie, Band II, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 15.07.2013)
