Palkmaja on saematerjaliks töötlemata palgist valmistatud hoone.

Palkide asetuse järgi eristatakse rõhtpalkmaja ja püstpalkmaja.

Palkmajad on kõige enam levinud Rootsis, Soomes, Norras, Eestis, Lätis, Leedus ja Venemaal, kus sirged ja pikad okaspuud nagu mänd ja kuusk, on kergesti kättesaadavad. See hoonetüüp on laialdaselt kasutusel ka Kesk-Euroopas, Alpides, Balkani poolsaarel ja paikkonniti Aasias, kus on sarnased kliimatingimused. Soojemates ja Lääne-Euroopa piirkondades, kus lehtpuu on ülekaalus, eelistatakse puitkarkassmaju.

Palkmajas kasutatavates palkides varieerub niiskussisaldus suurel määral, kõik palgid on värskelt lõigates suure niiskussisaldusega. Töödeldud palkidest kuivab niiskus välja, kuni veesisaldus ühtlustub ümbritseva keskkonna omaga. Niiskuse vähenemine põhjustab palgi läbimõõdu muutumist ja materjali kahanemist. Kuna palkide ja puidu kuivamisel tekivad materjalis mitmesugused pinged, põhjustab see väikeseid pragusid, mis avanevad aeglaselt pikema aja jooksul. Pragunemine on loomulik protsess õhu käes kuivanud ja kuivatis kuivatatud palkidel. Seda juhtub kõikides palkmajades, hoolimata ehitusmeetodist või sellest, kuidas lastakse puidul kuivada ja seda peetakse normaalseks. Küll aga mõjutab lõhede suurust puuliik, kuivamise kiirus, samuti saab suuremaid lõhesid ennetada palgile kuivamissoone lõikamisega, soonde koonduvad kuivamisega tekkivad pinged.

Eestis on traditsiooniliselt palkhoonetel kasutatud valdavalt kuuske, veel enam mändi, kuid esineb ka lehtpuust ehitisi, nii on hooneid püstitatud ka haavast^[1].

Eesti rahvas on sadu aastaid elanud maal, kus töö ja eraelu oli koondatud ühte kohta. Inimesed elasid koos suurte peredena, erinevad põlvkonnad koos: lapsed, vanemad, vanavanemad ja ka kaugemad sugulased. Peamine elamu, kus talurahvas elas, oli rehemaja, mis peamiselt oli tehtud puidust ehk palkidest. Kuna tegemist oli materjaliga, mis oli vaese talupere jaoks odavam ja tuttavam, eelistati seda tellistele ja kividele, mida selgelt ei suudetud endale lubada.^[2]

Maapiirkonnis on kasutatud valdavalt rõhtpalkmaju, linnades aga rohkem püstpalkmaju, kõige rohkem püstpalkmaju ehitati pärast Teist ilmasõda, kui ehitusmaterjalide tööstuses oli kriis. Selline ehitus oli kergeim viis olemasolevat materjali taaskasutada.^[3]

Palkmajade ehitusel kasutatakse mitut tüüpi palke:

• käsitööpalk – palk, millelt on eemaldatud koor, palgi koorimisel säilib puutüve ümar kuju;
• tahutud palk – kirve ja noa abil kas ovaalseks, nelinurkseks, kuusnurkseks või lihtsalt kandituks tahutud palk;
• saepalk – palk, mis on saetud standardlaiuseks, kuid alles on jäetud algne kõrgus;

• 

  freespalk – palkmajafreesiga töödeldud, kindla suuruse ja väljanägemisega palk.

Käsitsi tehtud palkmaju on ehitatud sajandeid Skandinaavias^[4], Venemaal^[5] ja Ida-Euroopas, kus ehituseks kasutati ainult kirvest ja nuga.^[6] Skandinaavia ümberasujad viisid 18. sajandi alguses palkmajade ehituse Põhja-Ameerikasse, kus selle võtsid kiirelt omaks teised kolonistid ja põlisameeriklased.^[7] Tõenäoliselt vanim säilinud palkmaja Ameerika Ühendriikides on C. A. Nothnagle'i palkmaja (u 1640) New Jerseys. Eesti vanim palkehitis on Ruhnu puukirik.

• 
  Sutlepa kabel
• 
  Vene stiilis palkmaja
• 
  Ameerika stiilis palkmaja
• 
  17. sajandi palktalumaja. Heida, Norra

Freesitud palke töödeldakse teistmoodi kui käsitsi töödeldud palke. Freesitavad palgid on töödeldud vastavalt kliendi soovidele.

Freesitud palkmajadel kasutatakse erinevaid palgiprofiile, mis on tavaliselt kliendi määratud:

• D-kujuline palk – väliskülg on jäetud ümaraks ja sisekülg on lõigatud sirgeks;
• ümarpalk – täielikult ümar nii seest kui ka väljast;
• kanditud palk – sirge seest ja väljast. Võib sisse freesida ka soone, mis võib jätta pragusid. Sooned on iga inimese enda eelistus, neid ei ole vaja teha, kuid praod võivad hakata kiiremini mädanema, kui need pole hästi tihendatud;
• Rootsi profiiliga palk – ümar seest ja väljast, palgi allosas on poolkuukujuline vara.

Peaaegu igal profileeritud palgil on oma integraalkeel ja õõnestatud soon nii palgi all kui ka peal; see aitab virnastada ja hoiab ruumi kokku.

• 
  D-kujuline profiil
• 
  Kanditud või soonitud profiil
• 
  Rootsi profiil

Üks viis palgi kuivatamiseks on lasta sellel kuivada õhu käes. Palke võib kuivatada virnas, kui nende vahele on pandud liistud, tänu millele palgid tuulduvad. Selline kuivatamismeetod aitab puidu sees oleval niiskuse tasemel alaneda loomulikul viisil. Selle meetodi efektiivsus sõltub õhuniiskusest, palgi jämedusest, kuivatuskohast. Sõltuvalt erinevatest teguritest võib selline kuivatusmeetod võtta aega aasta kuni kaks^[8]. Kuivatamisel on oluline õhu liikumine palkide vahel – kui õhuringlus puudub, võivad palgid minna hallitama ja mädanema. Kui palke kuivatatakse piirkonnas, kus esinevad vihmahooajad, tuleb palke hoida lisaks varju all, et lihtsustada kuivamisprotsessi.

Palkide kuivatamine traditsioonilisel moel on ajakulukas, selle kiirendamiseks asetatakse palgid ruumi, kus kunstlikult alandatakse õhuniiskust. Palkide kuivamine võib sel viisil kiireneda paari nädala või koguni paari kuu võrra. Kambris kuivatamisel tuleb puitu sageli kontrollida, sest kui palk kuivab liiga kiiresti, siis toimub see tihtipeale ebaühtlaselt ning selle tulemusena võivad tekkida puidus pinged, mis omakorda tekitavad suuri pragusid ning lõhuvad väärtuslikku puitu.

• Tenderpost – seinaava servas olev vertikaalne tugi, valmistatud palgist või prussist.
• Tenderpostidest eristatakse järgmisi tüüpe:

• • T-tenderpost – laius on võrdne seinapaksusega;
  • peitetenderpost – nelinurkse ristlõikega, mille suurus on tunduvalt väiksem, kui seina paksus;
  • palk-tenderpost – tugevad postid, millesse seina ots on sisse tapitud.

• Salapulk – seinapalkide stabiilsuse tagamiseks kasutatavad vertikaalsed pulgad.
• Tapp – palgi nurgaseotis. Ajalooliselt kasutati Eestis puhas- ja pikknurkasid. Praegusel ajal valmistatakse Eestis nii traditsioonilisi kohalikke tappe (koerakaela-, kalasabatapp, järsknurk) kui ka teiste maade tappe (nn norra-, sadultapp).
• Põsk – tapi juures palgi külgedele sisse raiutud tasapind.
• Palgi kael tapis – see osa palgist, mis jääb pärast tapi raiumist alles.
• Palgi pähik – see osa palgist või prussist, mis jääb tapist väljapoole.
• Kuivamissoon – soon piki palki, mis suunab palgi lõhenemist.
• Vara –  piki palki tehtud renn, mille servad kopeerivad alumist palki.
• Müüripalk  – sarikaid kandev pealmine seinapalk.
• Sirutuslatid – vertikaalselt loodis prussid või palgid mõlemal pool seina, mis on seotud seina läbivate poltidega.
• Pärlin – piki maja kulgev kandev palk katusekonstruktsioonis.^[9]

• 
  Salapulgad
• 
  Kalasabatapp palksaunal

Palkehitiste püstitamisel, liidetavate seinte sidumisel kasutatakse sõltuvalt võimalustest, vajadustest, traditsioonidest ja ilumeelest mitmesuguseid nurgaseotisi ehk tappe. Eestis on traditsiooniliselt levinumad koerakaelatapp ja kalasabatapp, viimase paarikümne aastaga on lisandunud sadultappide hulka kuuluv nn norra tapp. Tulenevalt hoone otstarbest võidakse kasutada tuuletappi, mis muudab tapi õhutihedamaks.

Nurgaseotised jagunevad pikknurkadeks ja lühinurkadeks. Pikknurgal ulatuvad palgid nurgast paarikümne sentimeetri jagu üle, lühinurgal palgid nurgast üle ei ulatu. Pikknurkade põhitüübid on laonurk, koerakaelanurk ja järsknurk. Lühinurkade põhitüübid on kalasabanurk, läbiulatuva hambaga nurk ja peithammasnurk. Kõiki neid on kasutatud erinevates variatsioonides ning paljudel on oma nimi (nt mõõgateranurk, tallinna nurk jne).^[10]
Palgi vara võib olla kinnine või lahtine, ehk toetuda kas vara keskosale või selle servadele. Esimese puhul on vara hea järele tihendada, teise ehk kinnise vara puhul tihendatakse vara enne palgi paika asetamist.^[10] Kinnine vara annab seinale ka suurema jäikuse ning sobib seetõttu kõrgema ehitise puhul paremini. Palgi varad on Eestis traditsiooniliselt täidetud samblaga, tänapäeval kasutatakse mitmeid muid täitevahendeid, näiteks linavilti.

Lisaks nurkadele ja varadele hoiavad palkhoonet koos salapulgad, mis ühtlasi takistavad niiskusmuutuste tõttu kahanevatel ja väänduvatel palkidel liialt seinast välja paindumast. Salapulgad lüüakse läbi kahe palgi, horisontaaljoonel jäetakse pulkade vahele sõltuvalt materjalist 80–200 cm.^[10]

1. Koerakaelatapp Selle nurgaseotisega hooneid on soovitav ehitada kuni 25 cm läbimõõduga palkide korral. Palgil on all kaarjas lõige ning see asetub teise palgi peale, moodustades tiheda seotise. Tapp vajab minimaalset hooldust ja enamasti ei vaja tihendamist. Kuulub pikknurkade kategooriasse.

Eelised:

• Väga tugev struktuur
• Isolatsioon paigutatakse palkide vahele ning sein ei vaja välisküljel lisasoojustust
• Tapp moodustab tiheda ühenduse

Puudused:

• Töömahukas ja eeldab vilumust
• Seina sisse ei saa peita juhtmeid ja torusid^[11]

2. Kalasabatapp Nurkseotises moodustab tapp on kalasaba kujulise mustri. Tapp vajub ajapikku tihedamaks, kuid vara vajab reeglina tihendamist. Kuulub lühinurkade sekka.

Eelised:

• Tikksae abil saab töö teha võrdlemisi kiirelt ja lihtsalt
• Tapp sobib kõigile palgiprofiilidele
• Tänu tapi vormile on vähetõenäoline, et vahedesse võiks vesi koguneda
• Siseseina seotis välisseinaga on puhas
• Säästlik materjali kasutamine: kuna tegemist on puhasnurgaga, puudub ülekate
• Tapi kuju takistab palgi nihkumist

Puudused:

• Vanemal ehitisel on tappi väga raske lahti võtta

3. Läbi ulatuv tapp

Palgid tõstetaks üksteise peale (puudub vara) ning kinnitatakse salapulkadega.

Eelised:

• Ehitamine väga lihtne ja kiire. Sobib hästi algajatele
• Odav ehitada tänu kiirusele ja lihtsusele

Puudused:

• Nurgad ja palgivahed vajavad tihendust
• Ebakindlam ilmastiku ja niiskuse suhtes

Palkmaja ehitati algselt omapäi ja külarahva abiga. Tänapäeval, mil palkmaja on taas ausse tõusnud ning erinevate hoonetüüpide seas oma niši leidnud, tegelevad sellega valdavalt spetsialistid, kes arvestavad traditsioonilist hoonet rajades tänapäevaste vajaduste (nt märjad ruumid) ja nõuetega (nt tuleohutus, soojusleke)^[3]. Eestis õpetatakse palkmaja ehitamist Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse erialal.^[3]

Kui vanemad palkmajad olid ja on võrdlemisi suure õhulekkega^[12], siis tänapäevaste tööriistade ja meetoditega on võimalik ehitada arvestatava energiasäästlikkusega palkmaja. Ühtlasi räägib palkmaja kasuks selle keskkonnasõbralikkus^[13] – erinevalt tellistest või betoonist valmistatud majast on tootmise käigus tekkinud süsihappegaasi kogus väike, lisaks on palgis tallel õhust seotud süsinik^[14].

Samuti on esile tõstetud palkmaja head "hingavust" ja niiskusrežiimi.

Tänapäeval palkmaja ehitades tuleb arvestada konstruktsiooni ja materjali eripäradega, kui praegu on moes lühikese või olematu räästaga majad, siis palkmaja puhul sellist lahendust kasutada ei saa, sest lai räästas on kestva palkhoone üks peamisi garantiisid, see kaitseb seina nii niiskuse kui ka ultraviolettkiirguse eest.^[3]

• Rehielamu
• Palk
• Suitsusaun
• Puidu kuivatamine
• Puitseotis
• Eesti taluarhitektuur
• Palkmööbel
• Puitsõrestik