Otto Freymuth (24. november 1892 Tartu – 28. aprill 1953 Goslar) oli eesti ajaloolane, bibliograaf ja kunstiajaloolane.

Õppis 1912–1918 Tartu Ülikoolis ajalugu ja vanu keeli.

1919–1920 Õpetatud Eesti Seltsi sekretär, 1920–1932 raamatukoguhoidja.

Tegi 1924–1925 Tartu toomkiriku varemeis arheoloogilisi kaevamisi ning määras selle ehitusloolised etapid. Valmisid artiklid "Ülevaade tartu doomevaremete kaevamistöist aastail 1924 ja 1925" (1926), "Lõpuaruanne kaevamiste kohta Tartu doomevaremete pikihoones" (1930).

Käsitles ruumivormi probleemi "Hallenkirche und Basilika in Alt-Livland" (1929), iseloomustas Tartu kirikuid ja profaanarhitektuuri keskajal "Tartu välisilme kujunemine" (1927) ja kirjutas põhjaliku historiograafilise ülevaate "Meie arhitektuuriajaloo senistest saavutustest" (1930) ja Das Jungfrauenkloster zu St. Claren in Dorpat. Beiträge zur Kunde Estlands XVII Bd. 1. 1931.

Otto Freymuth leidis 1937. aastal, esimese lõunaeestimurdelist teksti sisaldava ja seni vanuselt teiseks jäänud eestikeelset teksti sisaldavaks raamatu "Agenda Parva". Raamat asus Braunsbergi Riikliku Akadeemia raamatukogus. O. Freymuth koostas publikatsiooni "Agenda Parva Brunsbergae MDCXXII. Eestikeelseid tekste vastureformatsiooniaegsest katoliku preestrite käsiraamatust" (Tartu, 1938)^[1].

Lahkus 1939 Eestist, oli 1939–1940 Danzigi linnaraamatukogu juhataja.

• Otto Freymuth Eesti biograafilises andmebaasis ISIK